70×200, 100% puuvill
Väginaiste pidupäeva sõbasse on kootud Hiiumaa ja Saaremaa vägilaste, Leigri ja Suure Tõllu, kaasade lood.
Tiiu ja Piret olid õed, kahe vägilase naised ning kahe Eesti suurema saare asukad. Need paarislood on kootud Ellu sallide Tiiu-Pireti pidupäeva sõbasse. Naiste üleviskeräti keskosa kaunistab Hiiumaa suurräti muster ning ääri ilustab Saaremaalt pärit päevateki mustrikiri. Sealt on pärit ka sõba toon.
Tiiu ja Piret olid mõlemad vägilassoost. Tiiu oli Hiiumaa vägilase Leigri naine. Küll oli Tiiu pisut noorem ning pisem oma sõsarast, aga Leigrile sellegipoolest väga meeltmööda. Sai ju Tiiu koduste toimetustega imehästi hakkama ning ka Hiiu sugu sai ohtralt pärijaid. Tiiu sünnitas Leigrile neli pojamürakat ja mitu tütart takkapihta.
Rohkema kondiga õde Piret oli Suure Tõllu kaasa. Nii nagu Tõll oli vägimees, oli Piret tõeline väginaine. Kasvu poolest olevat ta Tõllust vaid õige natuke maha jäänud ning jõudu jagus tal samuti. Saaremaa vägilase silm puhkas, kui oma naise puusi ja jalgu paitas, need olid nõnna laiad ning jämedad kui tammepakud. Nagu ühele sitkele saare naisele kohane, aitas väginaine meest ehituselgi. Teatakse lugu, kus kerisekivide kandmisel üks kivimürakas Pireti varbale kukkunud ning nuttis teine seal nõnda palju, et pisaratest tekkinud Naestesoo. See äpardus teda pikalt ei heidutanud ning Piret tõi ilmale suure ja rammu täis poja.
Kui tahes tugevad ja kanged need kaks väginaist polnud, oli nendeski peidus õrnem pool. Tiiu hellusest kasvas lasterikas pere ja hoolitsusest viljakad põllud ning alati saagist lookas õunaaed. Piret hoolitses Tõllu äraolekul kogu majatalituse eest ning mõistis küpsetada nii hääd leiba, mis lausa sulas suus.
Mõlema väginaise kodu oli armastust ja hoolivust täis. Ja ikka oodati pikisilmi oma kalleid kaasasid vägitegudelt koju sooja kolde ja hea toiduga.
Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätti ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas väärikas sõba käsivarrel riietusele pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskuseidki.
