Mõõdud 70 x 200 cm
100% puuvill, hall
Lääne-Eesti saartre sall
Varrastel kootud kampsuneid ehk vatte (teisisõnu ka villsärke, soesärke) hakati Muhus kuduma 19. sajandi teisel poolel. Vatid olid nii eest nööbitavad kui ülepea käivad, nii lihtsama kui kaunima moega. Enamasti olid need tumedavärvilised, aga leidus ka valgeid. Kirjatud vatte valmistati hilisematel aegadel ning enim armastatud mustriks oli männamuster. Ka Ellu sallid on kudunud oma Muhu sallidesse männamustri, mille ajalugu olevat saanud alguse Tamse valla kandi oranži -musta värvilistest meestevattidest, mis on populaarsed tänini.
Lisaks tuntud männamustritele iseloomustab vatte aukartustäratav mustritihedus. Neid meesteriideid kooti väga korralikult ja hoolega. Kõige uhkemad vatid kooti suure armastuse ajel – pruutidel oli kombeks valmistada antud rõivaeset oma peigmeestele, pulmadeks. Imetlust pälvib ka detailiderikkus. Meie esiemades vallandusid tõelised moedisaineri oskused. Vatte ilmestasid huvitavaid detailid küll kaelustel, taskuklappidel ja varrukasuudel. Üks väga nutikaks peensus asub vati seljaosas millel on lausa oma nimi – vati nipp. Antud nimetus tuleneb maainimese argipäevast, kanal on teatavasti just taolise kolmnurkse kujuga taguosa – kana nipp. Selline raskust andev lisadetail, nn nipp, kooti vati seljatüki alaserva, aidates rõival kummardumisel vöö vahel püsida ja selja soojas hoida.
Kõik mainitud lood kinnitavad Muhu saare käsitöö rikkusest, mida peetakse Eesti rahvakunstis üheks kirkamaks ja mustriküllasemaks. Hoidkem meie mustreid, kandkem meie mustreid.
Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.
