Lääne-Eesti saarte sall
Saaremaa/Karja tanutikand
Suurus 70×200
100%puuvill
Vaadates Eesti eri piirkondade tikandeid, kerkivad esile Saaremaa rahvuslikud tikandid. Saaremaa sõba kaunistab Karja tanutikand oma kaunite detailidega ning õhulisusega.
Saaremaa tikandit võib ornamendi järgi jagada kahte rühma: esiteks särkide, lahtkraede ja põllede tikandid ning teiseks tanutikandid. Tanud ehk naiste peakatted olid üle kogu Saaremaa väga rikkalikud – sarnase põhilõikega, kuid ometi täiesti erineva väljanägemisega. Ida-Saaremaa tanudel olid erinevad nimetused: Jaanis ja Pöidel sarviktanu, sarvedega tanu, ja Valjalas kongtanu, korvtanu. Karja kihelkonna naist võis näha kandmas nukkidega tanu ehk harjakas tanu, mis on eestvaates trapetsikujuline ja tehtud pappalusele tõmmatud valgest riidest. Karja tanu oli üks väiksemaid, kirjapinna kõrgusega ainult 7–8 cm. Kui vanem tikand oli ühevärviline – mustjassinine või valge –, siis 19. sajandi keskpaigas hakati tikandile lisama rohkem värve: punast, rohelist ja eri tooni siniseid, millest enim tumesinist. Punane toon, mis kätkeb endas suurt kaitsemaagiat, sai kootud ka Ellu sallide Karja tanutikandi mustriga sõbasse. Villase lõngaga ristpistes tikandile lisati vasklitreid ja kardniiti, muster ümbritseti tumeda joonega ning tanu ääristati alt kitsa niplispistega. Tanu seoti siidpaelaga kurgu alt kinni, juuksed seati patsi ja kaunistuseks põimiti neisse veel punaseid linte. Karjas lisati tanule või mütsile ka pearätt, mis oli täiendav peakate kaitseks vihma, tuule, tolmu, aga ka päikese pleegitavate kiirte eest.
Abielunaise pea pidi kombekohaselt olema alati kaetud. Suvel võisid tüdrukud olla paljapäi, kuid kirikusse minnes ehiti end peapaelaga. Üheks ehtimisviisiks oli ka sõba kandmine.
Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätti ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas väärikas sõba käsivarrel riietusele pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust, mistõttu hoiti neid hoolsalt ja pärandati põlvest põlve edasi nagu sõbakudumise oskuseidki.
