Eestis ulatub õlakatete kandmise traditsioon kaugesse minevikku.
Üleviskerätti ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmal ajal kirikus ja külas, soemal ajal lisas sõba riietusele pidulikkust käsivarrel kokkupanduna. 19.sajandil kuulus sõba mõnel pool ka pruudi ülikonna juurde, kattes teel peigmehe koju pruudi nägu. Alles pärale jõudes võeti sõba ära. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskuseidki. Muistseid ühelaidseid linaseid ja villaseid sõbasid valmistati lihtsas kudumistehnikas. Värvilt olid sõbad sel ajal arvatavasti naturaalset villatooni valged, hallid ja pruunid, aja möödudes juba ka taimsete värvainetega toonitud punased ja sinised. Ääre kaunistamisel kasutati lihtsat palistust, värviliste mustritega kõlapaelu, narmaid, lõngast tutte. Hiljem hakati kootud sõbasid kaunistama erinevate kaunistusvõtete – pilude, kirjade, triipude, ruutude ja muude mustritikanditega. Tunded, unistused ja soovid tikiti kui loitsud piste piste haaval sümbolitesse ja tekkidesse. Niimoodi sai teki sisse vägi, mis kandjat kaitsema pidi. Olenevalt piirkonnast, on vaiba eelkäijat – sõba, kutsutud erinevate nimedega: sall, villane naistevaip, vihmavaip, tekk, suurrätt, vooditekk, sõuke, kõrik, saanivaip, kattevaip, saarte meretekk, sõidutekk, soojarätt, villane, hõlmik, käepäälne tekk, õlalinik jne. Paikkonna eripärast tulenevalt on ka meie toodetel erinevad nimetused.

Ellu sallid on jaotatud 4 rühma , nii nagu ka meie rahvariided. Meile kõigile on armas meie kodukand. Ellu sallide valikust on võimalik leida oma kauni kandi kallistus.