Karksi sõba
Lõuna-Eesti sõba sündis laulu- ja tantsupeo juubeliaastaks “Minu arm“. Eesti laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu 1869. aastal Tartus. Ellu sallide Karksi sõba tantsib ning laulab samuti sealse kandi, Lõuna-Eesti rütmides, Karksi puusapõlle mustrites.
Sõnapaarist „Minu arm“ moodustub üks kena ringkäik, aja ringlemine ja traditsioonid, mis loodetavasti kestavad lõpmatuseni ning mis liidavad meid ühte. Sõbasse on needsinased lood kootud iidsete sõõridena. Täiuslikkusest ja harmooniast pajatavad 12 suurt sõõri, ühtekuuluvust tähistavad neli väikest ristisõõri. Salli otstes heidavad valgust ning elu rõngasristid.
Ringe ja sõõre ühendavad elupuumotiivid, tuues viljakust ning põlvede jätkumist. Lisaks õitseb sõbal lillede kuningannaks nimetatud roos. See õieke tähistab pühendumist. Ammuste aegadel kandis lille õielehtede arv erinevaid tähendusi. Viieleheline õienupp sümboliseerib vaikimist, kuueleheline ühtsust, tasakaalu ning õnne, seitsmeleheline pühadust, aga kaheksaleheline taassündi. Sõba sisse kootud õrnu ja sügavaid tundeid kaitseb kolmnurkade kombinatsioon, mis lookleb salli servades. Rahvapärase nimetuse järgi on see maokiri. Ääristava motiivina oli nn ussikiri viljakuse ja õnne võrdkuju ning tähendas manala valvurit ja kodukaitsjat.
Laulu- ja tantsupeo ning Lõuna-Eesti kommetega käivad ühte jalga ka Ellu sallide värvitoonid. Põhigammaks on rahvapeo üks unnusvärv- mahe beež ja Lõuna-Eestile omane valge. Valevad õlakatted olid seal kandis kasutusel juba muistsetel aegadel ning kootud eriti rikkalikult arhailiste kaunistusvõtete ning tähenduslike kirjadega. Karksi sõba räägib sama mustrikeelt.
Lõuna-Eestiga, laulupeoga, Karksi sõbaga ning Eesti naiste pärandiga on seotud veel üks lugu ning suurkuju. Selleks on luuletaja Lydia Koidula, kelle sulest sai alguse XXVII laulu- ja XX tantsupeo juhtmõte “Minu arm“. “Mu isamaa on minu arm” on poetessi ajatu hümn isamaa-armastusele. Ajatus ning armastus on kootud ka meie esiemade mustritesse. Need sõnad puudutavad meid kõiki.