+ Näita rohkem
-
-
Ellu salle pese villa- või käsipesu programmiga
-
Martna sõba sündis rahvatantsurühma Tuisuline tellimusena. Sõba kaunistab Martna naise pluusi õlakut kaunistav muster.
-
-
Suurus 70x200, 100%puuvill Lääne-Eesti sõba Kihnu sõba sündimisel on suur roll Eesti austatud tekstiilikunstniku Anu Raua loomepärandil. Tema poolt kogutud ja armastatud Kihnu kindamustrid pakuvad inimestele, Kihnu sõbasse kootuna, õnne ja tervist. Kihnu on Eesti imeline saar, kus tänaseni kantakse rahvarõivad -körte ja rätikuid, troisid ja kapõtasid (meeste sokid) pea igapäevaselt. Sealsed elanikud peavad lugu põlistest kommetest ja uskumustest. Tänu kihnlaste ustavusele oma kodupaiga iidsetele tavadele on õnnestunud Anu Raual säilitada Kihnu värvilised ja rikkalike detailidega mustrid ja tekstiilid. Rahvakunsti koguja loomepärand ehib nüüdsest nii Ellu sallide Kihnu sõba kui Heimtali koduloomuuseumi varasalvesid. Kihnu sõba punane on eeskuju saanud vanadest aegadest, kui Kihnu rahvarõivaid värviti punaseks madarapunase juurega. Punasele toonile omistati raviv ja haigusi tõrjuv toime. Olenemata seeliku värvist õmmeldakse punane pael seeliku serva tänaseni, lootes rahvauskumuste kohaselt õnnele, tervisel ja kaitstusele. Ka Kihnu sõba muster on pärit ajaloolistelt radadelt. Kasutatud on selle kandi kinnastele väga iseloomulikku troi koekirja ning erinevat mustrijooksu (traditsiooniliselt on muster Kihnu kinnaste laba ja sõrmede osas erinev). Kihnu sõrmkindaid on ajast aega valmistatud nii indigosinisest kui valgest ja –mustast lambavillasest lõngast. Kõik need aegade tagused ideed on kootud ka Ellu salli. Samuti toob Kihnu sõba tänapäeva kaheksakandi ja silmusnelinurga. Viimane märk pidavat saarerahva sõnul nõiamärk olema. Kasutades seda koos teiste sümbolitega, saavat kandja tuge ja jõudu. Eestis ulatub õlakatete kandmise traditsioon kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.
-
-
-
Mõõdud 140 x 200 cm puuvill, must/roheline Lääne-Eesti saartre tekk Muhu lillelises tekis on kokku saanud kahe loojanaise lood, milles on olnud rahvatantsu, koorilaulu, esiemade juhatavat kätt rahvamustrite maailmas ja inimeseks sirgumises. Muhu lilletekis on peidus disainer Marilin Sikkali mõtted eestlasest kui lihtsast ja loodusest inspireeritud inimesest, kelles on alati pisuke romantikat. Koos Helen Vaksa mõtetega ja imetledes Muhu saare õitemerd, sündiski Muhu lilletekk. Muhu kuulsad madalpistes lillkirjad said alguse 19. sajandi viimasel veerandil. Muhu naised käisid lähinaabrite- Lihula käsitöömeistrite, juures tikkimist õppimas. Tikkimistööd olid toona elukutseliste tikkijate pärusmaa. Saanud oma esimesed oskused ja vilumused, kujundasid nobedad ja tarmukad muhulased peagi oma eriilmelise tikkimisstiili. Siiani ühe armastatuima mustri omapära avaldus peamiselt ornamentides, mis olid tolle aja kohta julgelt stiliseeritud. Muhu tikkimistehnikale olid omased pikad, hõredad pisted ja Muhu saarte tikkijate värvilahendused olid enneolematult kirkad. Õite kujundamisel eelistasid Muhu tikkijad kasutada kontrastsete toonide asemel toon toonis lõngu. Lisaks tikkimistehnika omapärale on Muhu naised osanud luua ka täiesti unikaalse mustrimaailma, mille tuntumaiks osaks on rikkalikud lillekooslused. Inspiratsiooni ammutati metsast ja aiapeenrast, puudelt ja lilledelt. Tekkidel looklesid moonid põldudelt, maasikad metsapervest, murtudsüdamed koduaiast ning kadaka-ja kuuseoksad. Polnud ühtegi paika ega hetke, mis kauni silmaga Muhu tikkijatel märkamatuks oleks jäänud. Sõbale säeti õied enamasti segalillekimpudesse ja seoti paelaga uhkeks pundiks. Muhus tavatseti kõiki uhkeid lilli nimetada roosideks - tekiroosid, pätiroosid. Lihtsaid metsalilli, aga kutsuti paiudeks. Muhu omapära tõestab ka veel tõsiasi, et erinevalt paljudest teistest Eesti paikades, tehti Muhus tekil ja sõbal kindlat vahet. Tekk oli kasutusel nii voodikattena kui sallina. Sõba kanti pidulikemal puhkudel. Oma kirevate lilleklompidega olid need aga ühtmoodi uhked ja kaunid mõlemad. Muhu saarele omased õiemustrid köidavad inimesi siiani. Kandku ka Ellu sallide Muhu lilletekk seda aegade tagust looduslikku energiat ja taimede väge tänastele kandjatele.
-
-
-
Mõõdud 70 x 200 cm 100% puuvill, must/oranz Lääne-Eesti saartre sall Muhu sall on loodud muusikafestivali Juu Jääb 20. juubeliks. Hoidku Muhu vatist inspireeritud sall kauneid hetki ja helisid kaua meie inimeste südametes. Varrastel kootud kampsuneid ehk vatte (teisisõnu ka villsärke, soesärke) hakati Muhus kuduma 19. sajandi teisel poolel. Vatid olid nii eest nööbitavad kui ülepea käivad, nii lihtsama kui kaunima moega. Enamasti olid need tumedavärvilised, aga leidus ka valgeid. Kirjatud vatte valmistati hilisematel aegadel ning enim armastatud mustriks oli männamuster. Ka Ellu sallid on kudunud oma Muhu sallidesse männamustri, mille ajalugu olevat saanud alguse Tamse valla kandi oranži -musta värvilistest meestevattidest, mis on populaarsed tänini. Lisaks tuntud männamustritele iseloomustab vatte aukartustäratav mustritihedus. Neid meesteriideid kooti väga korralikult ja hoolega. Kõige uhkemad vatid kooti suure armastuse ajel - pruutidel oli kombeks valmistada antud rõivaeset oma peigmeestele, pulmadeks. Imetlust pälvib ka detailiderikkus. Meie esiemades vallandusid tõelised moedisaineri oskused. Vatte ilmestasid huvitavaid detailid küll kaelustel, taskuklappidel ja varrukasuudel. Üks väga nutikaks peensus asub vati seljaosas millel on lausa oma nimi – vati nipp. Antud nimetus tuleneb maainimese argipäevast, kanal on teatavasti just taolise kolmnurkse kujuga taguosa – kana nipp. Selline raskust andev lisadetail, nn nipp, kooti vati seljatüki alaserva, aidates rõival kummardumisel vöö vahel püsida ja selja soojas hoida. Rääkides aga kuulsast Muhu oranžist, siis legendide järgi olevat see värv pärit hoopiski Rootsist ning saadud seda sappanipuuga leotades. Muhu oranžiga on seotud ka teine tore lugu. Nimelt, muhulased ise sellist sõna ei kasutanudki. Nende keeles nimetati sedasamust värvi linna punaseks. Kõik mainitud lood kinnitavad Muhu saare käsitöö rikkusest, mida peetakse Eesti rahvakunstis üheks kirkamaks ja mustriküllasemaks. Hoidkem meie mustreid, kandkem meie mustreid. Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.
-
