Suurus 110×120
100% puuvill
Kolme tikitud kaheksakannaga beebitekk
Lääne-Eesti tekkides ja sõbades oli palju Põhja-Eesti lilltikandi sugemeid ja Lõuna-Eesti geomeetrilisi vorme. Kasutada armastati looma- ja linnumotiive, keerulisi tähekujundeid ja nelinurka.
Iga salli kudumisele eelnes pikk ja mitmesuguste rituaalidega talitus, mis väidetavalt aitas kootud kangal kauem vastu pidada. Arvati, et peale kanga valmimise peab kudujat tublisti veega kastma, siis on ta edaspidi veel kiirem ja kootud riide eluiga pikem. Nii nagu üleviskerätidesse, kooti ka beebitekkidesse vägi, mis kaitses last kõige halva eest. Beebitekke kaunistati sarnaselt sõbadele ja erinevatele katetele. Vanadest raamatutest ja piltidest võib järeldada, et igal piirkonnal oli oma armastatud tehnika ja kaunistamise viis. Mind ennast paelusid Lääne-Eesti mustrid ja kaunid Haapsalu sallid.
Haapsalu rätti kudumise algusaastatel levisid mustrid käest-kätte, emalt – tütrele, naabrilt – naabrile. Sallikirja õppimiseks kasutati vana salli harutamist. Mõtteid uuteks mustrikirjadeks leiti peamiselt loodusest ja igapäevaelust. Sellest ajast pärinevad lehekiri, rahakiri, hagakiri jpt. Haapsalu rätt on olnud alati ruudukujuline ja küljepikkus enamasti 100-150 cm. Vardad olid lühikesed ja õunapuust. Traditsiooniline Haapsalu sall koosneb peenekirjalisest keskosast, mida ümbritseb rikkalik ja rispskoeline äärekiri, mustreid iseloomustab õhksilmuste ja nuppude rohkus. Rätt kootakse peenest villasest lõngest. Haapsalu räti kudumise kõrgajal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kooti mõnes peres talve jooksul 70-80 rätikut. Toona võiks suveõhtutel näha Haapsalu promenaadil käsitöölisi istumas ja kudumas. Soovijatel oli võimalus sealt samast endale kaunis rätik soetada.
Ellu sallide esimene beebitekk on inspiratsiooni saanud Haapsalu sallist ja kaunistatud selle kandile omase tähe motiiviga. Siinjuures teen sügava kummarduse kõigile tublidele naistele, kes imeilusaid Haapsalu salle tänaseni koovad ja õpetust jagavad.
