Mõõdud 140 x 200 cm puuvill, must/roheline Lääne-Eesti saartre tekk Muhu lillelises tekis on kokku saanud kahe loojanaise lood, milles on olnud rahvatantsu, koorilaulu, esiemade juhatavat kätt rahvamustrite maailmas ja inimeseks sirgumises. Muhu lilletekis on peidus disainer Marilin Sikkali mõtted eestlasest kui lihtsast ja loodusest inspireeritud inimesest, kelles on alati pisuke romantikat. Koos Helen Vaksa mõtetega ja imetledes Muhu saare õitemerd, sündiski Muhu lilletekk. Muhu kuulsad madalpistes lillkirjad said alguse 19. sajandi viimasel veerandil. Muhu naised käisid lähinaabrite- Lihula käsitöömeistrite, juures tikkimist õppimas. Tikkimistööd olid toona elukutseliste tikkijate pärusmaa. Saanud oma esimesed oskused ja vilumused, kujundasid nobedad ja tarmukad muhulased peagi oma eriilmelise tikkimisstiili. Siiani ühe armastatuima mustri omapära avaldus peamiselt ornamentides, mis olid tolle aja kohta julgelt stiliseeritud. Muhu tikkimistehnikale olid omased pikad, hõredad pisted ja Muhu saarte tikkijate värvilahendused olid enneolematult kirkad. Õite kujundamisel eelistasid Muhu tikkijad kasutada kontrastsete toonide asemel toon toonis lõngu. Lisaks tikkimistehnika omapärale on Muhu naised osanud luua ka täiesti unikaalse mustrimaailma, mille tuntumaiks osaks on rikkalikud lillekooslused. Inspiratsiooni ammutati metsast ja aiapeenrast, puudelt ja lilledelt. Tekkidel looklesid moonid põldudelt, maasikad metsapervest, murtudsüdamed koduaiast ning kadaka-ja kuuseoksad. Polnud ühtegi paika ega hetke, mis kauni silmaga Muhu tikkijatel märkamatuks oleks jäänud. Sõbale säeti õied enamasti segalillekimpudesse ja seoti paelaga uhkeks pundiks. Muhus tavatseti kõiki uhkeid lilli nimetada roosideks - tekiroosid, pätiroosid. Lihtsaid metsalilli, aga kutsuti paiudeks. Muhu omapära tõestab ka veel tõsiasi, et erinevalt paljudest teistest Eesti paikades, tehti Muhus tekil ja sõbal kindlat vahet. Tekk oli kasutusel nii voodikattena kui sallina. Sõba kanti pidulikemal puhkudel. Oma kirevate lilleklompidega olid need aga ühtmoodi uhked ja kaunid mõlemad. Muhu saarele omased õiemustrid köidavad inimesi siiani. Kandku ka Ellu sallide Muhu lilletekk seda aegade tagust looduslikku energiat ja taimede väge tänastele kandjatele.

Mõõdud 140 x 200 cm 100% puuvill hall/beez Muhu vati mustriga tekk on loodud muusikafestivali Juu Jääb 20. juubeliks. Varrastel kootud kampsuneid ehk vatte (teisisõnu ka villsärke, soesärke) hakati Muhus kuduma 19. sajandi teisel poolel. Vatid olid nii eest nööbitavad kui ülepea käivad, nii lihtsama kui kaunima moega. Enamasti olid need tumedavärvilised, aga leidus ka valgeid. Kirjatud vatte valmistati hilisematel aegadel ning enim armastatud mustriks oli männamuster. Ka Ellu sallid on kudunud oma Muhu sallidesse männamustri, mille ajalugu olevat saanud alguse Tamse valla kandi oranži -musta värvilistest meestevattidest, mis on populaarsed tänini. Lisaks tuntud männamustritele iseloomustab vatte aukartustäratav mustritihedus. Neid meesteriideid kooti väga korralikult ja hoolega. Kõige uhkemad vatid kooti suure armastuse ajel - pruutidel oli kombeks valmistada antud rõivaeset oma peigmeestele, pulmadeks. Imetlust pälvib ka detailiderikkus. Meie esiemades vallandusid tõelised moedisaineri oskused. Vatte ilmestasid huvitavaid detailid küll kaelustel, taskuklappidel ja varrukasuudel. Üks väga nutikaks peensus asub vati seljaosas millel on lausa oma nimi – vati nipp. Antud nimetus tuleneb maainimese argipäevast, kanal on teatavasti just taolise kolmnurkse kujuga taguosa – kana nipp. Selline raskust andev lisadetail, nn nipp, kooti vati seljatüki alaserva, aidates rõival kummardumisel vöö vahel püsida ja selja soojas hoida. Stiliseeritud kujul on tekk kootud halli ja beeži puuvillase lõngaga. Kõik mainitud lood kinnitavad Muhu saare käsitöö rikkusest, mida peetakse Eesti rahvakunstis üheks kirkamaks ja mustriküllasemaks. Hoidkem meie mustreid, kandkem meie mustreid.      

Mõõdud 70 x 180 cm 100%puuvill Lõuna-Eesti sall Mulgi sall sündis koostöös tuntud moedisaineri Katrin Kuldma ja Ellusallide looja Helen Vaksiga. Inspiratsiooniks 2014. aasta laulu-ja tantsupidu, mille kauniks teemaks on "Aja puudutus. Puudutuse aeg" ning Katrini juured, mis pärinevad Viljandimaalt. Mulgi sall on inspireeritud Mulgi kuuest. Küllap vanemad inimesed mäletavad mantleid, mis olid nii kõvast kangast, et need võis rahumeeli nurka seisma panna. Üks kuub pidi vastu pidama terve omaniku eluaja, sest kes siis ikka endale igal aastal uut rõivast lubada sai. Mistõttu oli tükk tegemist enne, kui villane riie nii tugevaks muutus, et kandjat terve elu hästi teeniks. Omakootud villast riiet vanutati vastupidavamaks. Appi võeti seep ja leelis ehk tuhavesi, mõnikord lisati ka sortsuke lihasoolvett. Kui vanutatud kangas vajalike ainetega loputatud oli ja ahi leivaküpsetamisest puhkas, jäeti see paariks-kolmeks tunniks ahju õlgede peale kuivama. Tänapäeval tehakse taoline kuub märksa pehmemast materjalist. Musta kuue saamiseks riiet värviti- kahjati lepakooremustaks. Ajaloolise tõe huvides tuleb mainida, et omal ajal kanti villast pikk-kuube ehk Mulgi kuube soojaandva kehakattena ja vajadusel ka kasuka hoidmiseks. Seda peeti pidulikuks riietusesemeks ja üheks olulisemaks ihuvarjuks. Kasukad olid tol ajal enamasti valgest lambanahast ja meie talved olid ka siis aeg-ajalt porised. Must vammus kaitses ülerõivast reejalaste alt lendava muda eest. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid meeste ja naiste pealisrõivad sama lõikega. 19. sajandi lõpupoolel täienes tegumood õlaõmblusega. Naised kinnitasid kuubede hõlmad rinna all olevate haakidega, mehed kasutasid vööd. Tumeda mulgi kuue ehteks on paelad, mida kootakse tänapäevalgi käsitsi. Punast värvi lõng ja pael olid hoidva ja kaitsva tähendusega, olgu punane ümber kaela, õlgade või hoopis kuuel. Naiste rõivale kulub üksteist meetrit paela. Uhkemale Karksi, Tarvastu ja Helme kuuele kogunisti kõva kolmkümmend meetrit. Kõik sõltub sellest, kui paljude keerdudega silmailu tahetakse juurde anda. Kaunistused näitasid omaniku jõukust. Küll hakkasid sellised ilmingud oma nägu näitama alles 18. sajandi teisel poolel, kui lõunapoolsematele kuubedele hakati punaseid kaaruseid peale õmblema. Mõnel pool öeldi, et nööride järgi on võimalik jõukust näidata- mida rikkam inimene, seda rohkem nööre. Motiivid võisid korduda, aga detailid nagu kaared, jooned ja ääristused olid erinevad. Muster moodustas ümber kuue justkui ringi. Kaitsering pidi hoidma kandjat halva sõna ja paha pilgu eest.

Mõõdud 35 x 180 cm 70%puuvill, 30%lina Lõuna- Eestis olid õlgadel kantavad pidulikud ristkülikukujulised villased sõbad auväärseimad kehakatted. Paistus kanti veel 19. sajandil piklikke villaseid õlakatteid.Valget õlakatet kaunistati vanade arhailiste kaunistusvõtetega ja kirjadega, mis olid väga tähenduslikud. Lõuna– Eesti sall on inspireeritud Paistu põllest, kus on kujutatud risti,mis on tasakaalu sümbol ja omab kaitsvat tähendust, sõõri, mis sümboliseerib lõpmatust,täiuslikkust ja harmooniat ning elupuumotiivi, mis on eostumise ja viljakuse sümbol. Sellist õlakatet kandsid ainult täiskasvanud naised.