Mõõdud 70 x 200 cm 100% puuvill

Põltsamaa tanutikandi mustriga kaunistatud Ellu sallide sõba sündis III Eesti Naiste Tantsupeo auks, mis toob taas rahva kokku Jõgevamaale. Tantsupeo auks, mis liidab pered, põlvkonnad ja südamed igas Eesti paigas.

Peo pealavastaja Ave Anslan harutab III naiste tantsupeo loo lahti läbi pere rõõmude. Suureks rahvapeoks saanud sündmusel tantsitakse taas meie rahva südametesse ja juurtesse lapse mängurõõm, vanaema asjatamised ning pereema argipäev. Tantsupeo „PereLugu“ esitavad kolme põlvkonna naised, tantsides koos perega olemise ajast, mis on oluline aeg elust.

Ka minu jaoks on perekond kõige tähtsam ning koon need tunded sõbasse mille mustrid on pärit tanu tikandilt Pajusi külast Põltsamaa vallast, Jõgevamaalt. See Eesti Rahva Muuseumi (ERM) kogust leitud väike lilltanu oli 1850. aasta paiku valmistatud meie esiemade poolt linasest kangast ning kaunistatud viie lillega. Iga õis on tikitud erinevate siniste toonidega. Sinine on ka III Eesti Naiste Tantsupeo üheks tunnusvärviks.

Naiste tantsupeo auks valmistatud sõba muster jutustab ka traditsioonist, mille kohaselt oli tanu tunnus naisest, kes abielus ja kelle peres lapsigi. Põltsamaa abielunaised kandsid pika sopiga püsttanu ja nimetasid seda linukaks ehk sabaga tanuks või kaunilt linutamisehteks. Linuk jäi hinnalise esemena kättesaadavaks peamiselt jõukamale rahvale. Küll ehtis sabaga tanu siiski igat pruuti tema esimesel pulmapäeval. Teisel päeval kanti juba väikest tanu, uhke linutamisehe oli edaspidi vaid kirikus käimiseks ja pidulikeks päevadeks. Linasest peakatet kaunistasid tavaliselt saksa käsitöömeistrite poolt tikitud lilltikandid.

Vanades pulmakommetes mängisid nii sõba kui tanu olulist rolli ning olid abielunaise piduülikonna osana rikkalikult kaunistatud. Mõlemad jäid ka 19. sajandi alguses kasutusele just pruudirõivana. Põltsamaa kihelkonnas oli omane kanda linaseid nurktoimsest ehk kilpsilmsest jämedast linasest riidest kahelaidseid sõbasid, mida hüüti palakateks. Kui peigmees pruudi koju tõi, siis sidus ämm noorikule sõba silmade ümber, riputas talle teri pea pealaele, nimetas teda tibuks ja kanaks. Nõnda olles pidi pruut oma perenaise oskusi tõestama, pannes ahju puuhalgusi või pühkides tuba.

Nõnda seovad ka Ellu sallide loodud sõbad ning nende mustrite saamislood pered, põlvkonnad ja südamed.

Mõõdud 70 x 200 cm 100% puuvill, beež/must   Lõuna-Eesti sall Halliste sõba Lõuna-Eesti sõba sündis XII noorte laulu ja tantsupeo “Mina jään” puhuks. Nii peo kui uue salli keskmeks on noore põlvkonna seos oma maa, kultuuri ja vanema põlvega, mis koonduvad ühise mõiste alla – juured. Nii ongi Halliste sõbale sätitud peremärgid, mis kaunistavad ka tänavust laulu- ja tantsupidu. Eluring, silmusnelinurk ja kaitsemaagiline hundihambakivi on kujundid, mis kaitsesid ja hoidsid Halliste rahvast juba vanadel aegadel ning tähistanud pereõnne ja põlvkondade jätkumist. Kas meie esivanematel Lõuna-Eestis oli iseteadlik ilumeel või siiski peeti väga oluliseks just neid erilisi omadusi, mida peremärgid endas kandsid; igal juhul on Lõuna-Eesti mustrikirjade algupäraseid traditsioone ja käekirja järjekindlalt ning uhke visadusega säilitatud. Läbi ajaloo on uuenduste vastu, heas mõttes, jonnakad oldud. Ellu sallideni jõudis see arhailine ja väga pika ajalooga mustrikiri Halliste puusapõlle märgates. Puusapõll on nagu põll, mida kanti ühel küljel. See oli tavakohaselt iluese ja kuulus pruudi või noore naise pidurõivistusse. Puusapõll tehti labasekoelisest linasest riidest, tikkimiseks kasutati kodukedratud ja küllaltki jämedat lõnga. Ääred lihviti ilusaks ja veatuks kahekordsete üleloomis- ja sämppistetega. Ehteks lisati põllele tikandi värvi narmad. Taolisi käsitöövõtteid kasutati sageli ka sõbade valmistamisel. Saabumas on pidu ja aeg, kus vajame oma juurtelt tarkust ja jõudu. Olgu Halliste sõba kummardus meie esivanematele, kes on hoidnud meie maad ja kultuuri. Tähistagem seda pärandit XII noorte laulu- ja tantsupeol.