Rahvarõivakostüümi üks olulisim osa on peakate. Mees võttis mütsi peast ainult söögilauas ja kirikus, naisterahvad näitasid peakattega oma perekondlikku seisu või kustkandi inimesega on tegu.
Põhja-Eesti, Tudulinna sõbasse on kootud sealse naise rahvariiete linuka ehk sabaga tanu illemotiiv, mis oma ilu ja kauni tonaalsusega kaunistas kandjat.
Pärandist inspireeritud muster
Põhja-Eestis said 19. sajandi esimesel poolel valitsevaks lillemustrid. Tundub imekspandav, kuivõrd kirev, mitmekesine ja rikas on väikesele Eesti territooriumile koondunud tikandikunst. Hea näide sellest on Tudulinna sõba, mida kaunistab linuka saba lillkiri, mis oli tikitud täite-, sämp- ja aedpiste musta siidiga. Linuka tikandit kaunistati litritega ja allääres ilutses valge pits.
Linukat ehk sabaga tanu kaunistati tihti rikkaliku lillkirjaga. Linuka ülemisele otsale, mis pähe seoti, käis peale kuldkarraga kaunistatud võrukujuline otsik. Otsikul on kummaski otsas pael, paelad seoti kinni kuklasse linuka saba alla. Kuigi suure lillkirjaga linukasaba oli iseenesest küllalt dekoratiivne, kinnitati linukale, nagu teistelegi peakatetele, kuklasse veel värvilisi siidpaelu, mis üle saba alla rippusid. Arvestades seda, et paljud muuseumis säilivaist linukaist on eriti oskuslikult tikitud, tuleb nende kaunistusi pidada sellekohaste linnakäsitööliste tööks.
Sõba toon on teada meie kultuuriloos kui hoidva ja kaitsva tähendusega.
