Esileht/Lääne- Eesti saarte sallid

Eestis ulatub õlakatete kandmise traditsioon kaugesse minevikku.
Üleviskerätti ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmal ajal kirikus ja külas, soemal ajal lisas sõba riietusele pidulikkust käsivarrel kokkupanduna. 19.sajandil kuulus sõba mõnel pool ka pruudi ülikonna juurde, kattes teel peigmehe koju pruudi nägu. Alles pärale jõudes võeti sõba ära. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskuseidki. Muistseid ühelaidseid linaseid ja villaseid sõbasid valmistati lihtsas kudumistehnikas. Värvilt olid sõbad sel ajal arvatavasti naturaalset villatooni valged, hallid ja pruunid, aja möödudes juba ka taimsete värvainetega toonitud punased ja sinised. Ääre kaunistamisel kasutati lihtsat palistust, värviliste mustritega kõlapaelu, narmaid, lõngast tutte. Hiljem hakati kootud sõbasid kaunistama erinevate kaunistusvõtete – pilude, kirjade, triipude, ruutude ja muude mustritikanditega. Tunded, unistused ja soovid tikiti kui loitsud piste piste haaval sümbolitesse ja tekkidesse. Niimoodi sai teki sisse vägi, mis kandjat kaitsema pidi. Olenevalt piirkonnast, on vaiba eelkäijat – sõba, kutsutud erinevate nimedega: sall, villane naistevaip, vihmavaip, tekk, suurrätt, vooditekk, sõuke, kõrik, saanivaip, kattevaip, saarte meretekk, sõidutekk, soojarätt, villane, hõlmik, käepäälne tekk, õlalinik jne. Paikkonna eripärast tulenevalt on ka meie toodetel erinevad nimetused.

+ Näita rohkem
  • Lääne-Eesti saarte sall

    Hiiumaa meretekk

    Suurus 140x200 100%puuvill, hall/must

    Salli tutvustav intervjuu: https://dl.dropbox.com/s/yzh2bj2f22x063j/HiiuSallidRaadio.mp4?dl=0

     Ellu sallidel sündis uus meretekk, mis on loodud Hiiumaa meremeeste ja 2016. aastal tähistatava merekultuuriaasta auks.

    Rannaäärsete rahvaste merekultuur peegeldub kultuuripärandis, mis hõlmab endas nii eluviisi, müüte kui ka traditsioone. Merekultuur on aardekirst paljudest kultuuritahkudest, millele lisavad värve ja toone meremeeste jutustatud lood, mis igat põlve rikastama jäävad.

    Ja nii on meieni jõudnud üks lugudest, mis räägib Hiiumaast, mis asustati merdmööda tulijate poolt. Saare esimesteks elanikeks olid meresõitjad mitme ilmakaare poolt. Millal neist vapratest ja julgetest randujatest nime ja südame poolest hiidlased said, pole kindlalt teada. Küll aga teame, et nende järglased valmistasid 1848. aastal hiidlastest meremeeste uhkuse - parklaeva “Hioma”, mis oli esimene Eesti laev, mis purjetas ümber tuultest ja jäämägedest ohtliku ja kuulsa Hoorni neeme. Müütide kohaselt saavat kõik meremehed, kes selle teekonna vapralt läbi purjetavad, kuldse kõrvarõnga kõrva.

    Tol samal 19. sajandil kasvas kiiresti kohalike laevaehitajate ja laevaomanike arv. Paljusid hiidlasi, kes toona puulaevu ehitasid või meresid kündsid, tuntakse ja meenutatakse siiani. Eesti mereajalukku on jäädvustanud oma uhked teod ja nimed Gustav Teng, Mihkel Jaago, Gustav Oengo, Joonas Koolmeister, Pavel Pihel, Gustav Sergo ja paljud teised Hiiumaa mehed. Sellest, kuidas meri on olnud rannarahvale leivaandjaks ja eluvõtjaks, on nii raamatuid kirjutatud kui muusikat loodud. Hiidlaste endi kirjanik, Jausa kandi meremeeste suguvõsast pärit Herman Sergo (1911 - 1989 ) on üks nendest, kes on eestlaste hulgas tuntud mereainelistesse raamatutesse elutruud lood kirja pannud. Ja Ellu sallgi on hiidlaste mereelust sündinud.

    Ellu sallide meretekk kõneleb lugudest, mis viitavad kaudselt isegi muistsetele viikingitele. Kas Hiiumaad on puudutanud kuulsad viikingid naaberkallastelt, ei julgeta täpselt kinnitada. Küll annab siinse rahva sidemetest märku põhjamaalastega loomanahka meenutava riidest rüi ehk mereteki kasutamine. Mida vähemaks jäi kaugeid mereretki, seda õhemaks muutusid tekid. Ometi oli rüil kaua aega kindel koht Hiiumaa pruutide kaasavarakirstus. Hiljem oli rüi eeskujuks koduskootud villasele meretekile ehk sõbale. Rüi pind oli kaetud narmastega,, mille eesmärgiks oli anda merel seilajale ohkem sooja. Hilisemate meretekkide ilustamiseks kasutati ruute, mille suurus oli Hiiu eri paigus erinev. Ellu sallide meretekki katavad nii väiksemad kui suuremad ruudud, pidades meeles igat Hiiuma kaunist kanti. Legendid räägivad, et Hiiumaa mereteki omapäraks oli tasku, kuhu sai külmaga oma jalad sooja panna.

    Kõik need lood ja mitmed teisedki on kootud Ellu sallide meretekki Hiiumaa Muuseumi teadusdirektori Helgi Põllo ja Hiiumaa traditsioonide elustaja Heli Handorfi mõtetega ja kaasabil. Mereteki keskosa on kaetud suuremate ja äär kitsamate ruutudega. Sõba toon sai inspiratsiooni Hiiumaa Muuseumi tekstiilikogust, kus võib näha nii hallikaid, mustjaid, lambapruune kui ka sinist tooni tekke ja suurrätte. Kuna tekkide kudumine nõudis palju aega ja vilumust, peeti neid hinnalisteks ning kasutati uhkusega perefotode tausta kaunistusena. Hiiumaa käsitöö peidab endas alati väikest vimkat, mis tõestab hiidlaste head huumorimeelt. Ellu sallide mereteki vimkaks on laeva rooliratas, mille loojaks võib pidada üht Hiiumaa nobedat naist Kõrgessaarest Pihla külast, kes oma mereteki just rooliratast meenutava tikandiga terveks paikas. Las see sümbol tüürib inimesi ikka ja alati nii elus kui merel õigesse sadamasse.

  • Muhu lilletekk

    59.00 

    Mõõdud 140 x 200 cm

    100% puuvill
     

    Muhu lillelises tekis on kokku saanud kahe loojanaise lood, milles on olnud rahvatantsu, koorilaulu, esiemade juhatavat kätt rahvamustrite maailmas ja inimeseks sirgumises. Muhu lilletekis on peidus disainer Marilin Sikkali mõtted eestlasest kui lihtsast ja loodusest inspireeritud inimesest, kelles on alati pisuke romantikat. Koos Helen Vaksa mõtetega ja imetledes Muhu saare õitemerd, sündiski Muhu lilletekk.

    Muhu kuulsad madalpistes lillkirjad said alguse 19. sajandi viimasel veerandil. Muhu naised käisid lähinaabrite- Lihula käsitöömeistrite, juures tikkimist õppimas. Tikkimistööd olid toona elukutseliste tikkijate pärusmaa. Saanud oma esimesed oskused ja vilumused, kujundasid nobedad ja tarmukad muhulased peagi oma eriilmelise tikkimisstiili. Siiani ühe armastatuima mustri omapära avaldus peamiselt ornamentides, mis olid tolle aja kohta julgelt stiliseeritud. Muhu tikkimistehnikale olid omased pikad, hõredad pisted ja Muhu saarte tikkijate värvilahendused olid enneolematult kirkad. Õite kujundamisel eelistasid Muhu tikkijad kasutada kontrastsete toonide asemel toon toonis lõngu.

    Lisaks tikkimistehnika omapärale on Muhu naised osanud luua ka täiesti unikaalse mustrimaailma, mille tuntumaiks osaks on rikkalikud lillekooslused. Inspiratsiooni ammutati metsast ja aiapeenrast, puudelt ja lilledelt. Tekkidel looklesid moonid põldudelt, maasikad metsapervest, murtudsüdamed koduaiast ning kadaka-ja kuuseoksad. Polnud ühtegi paika ega hetke, mis kauni silmaga Muhu tikkijatel märkamatuks oleks jäänud. Sõbale säeti õied enamasti segalillekimpudesse ja seoti paelaga uhkeks pundiks. Muhus tavatseti kõiki uhkeid lilli nimetada roosideks - tekiroosid, pätiroosid. Lihtsaid metsalilli, aga kutsuti paiudeks.

    Muhu omapära tõestab ka veel tõsiasi, et erinevalt paljudest teistest Eesti paikades, tehti Muhus tekil ja sõbal kindlat vahet. Tekk oli kasutusel nii voodikattena kui sallina. Sõba kanti pidulikemal puhkudel. Oma kirevate lilleklompidega olid need aga ühtmoodi uhked ja kaunid mõlemad. Muhu saarele omased õiemustrid köidavad inimesi siiani. Kandku ka Ellu sallide Muhu lilletekk seda aegade tagust looduslikku energiat ja taimede väge tänastele kandjatele.

  • Muhu meretekk

    42.00 

    Mõõdud 70 x 180 cm

    100%puuvill
    Muhu mereteki lugu on justkui haruldane aare, mis kaldale uhutud. Nimelt, sõbadesse tikiti ja kooti sagedamini lindude ja lillede keelt, ka looma ornamente, vähem laevu ja ankruid. Seetõttu oli minu üllatus väga suur, kui avastasin meie esiemade loodud Muhu teki nelja ankruga. Nüüdsest jutustavad merelugusid neli ankrut kootuna Ellu sallide Muhu meretekki, sümboliseerides elulisi ja kauneid lugusid merest, kui rannarahva leivaandjast ja eluvõtjast.

    Sõbade ning sallide kujunemislood on täis põnevaid lugusid märkidest ja valmistamise viisidest, kuid ka värvidega seostub huvitavaid seikasid. Ellu sallide Mereteki sinine ning must kannavad edasi olulisi tähendusi, mis Muhu saarega sügavalt seotud on. Muhu meretekki ilmestav meresinine oli omal ajal üks ebatavalisemaid toone. Ehkki siniseid õisi leidub paljudel taimedel, on lõnga külge sinist karva andvaid taimi vähe. Eestis ja ka ülejäänud Euroopas kasvab looduslikult vaid pea üks taim, millega sai ka muistsel aal hõlpsasti kõikvõimalikke siniseid värve saavutada – sinerõigas. Muhu saar oli üks nendest vähestest piirkondadest, kus antud haruldus juuri ajas. Musta värvuse aga kingib meile emake loodus ajast aega Muhu saarele mustjaid kadakamarju külvates. 

     

  • Mõõdud 110 x 180 cm

    puuvill/lina
     

    Muhu lillelises tekis on kokku saanud kahe loojanaise lood, milles on olnud rahvatantsu, koorilaulu, esiemade juhatavat kätt rahvamustrite maailmas ja inimeseks sirgumises. Muhu lilletekis on peidus disainer Marilin Sikkali mõtted eestlasest kui lihtsast ja loodusest inspireeritud inimesest, kelles on alati pisuke romantikat. Koos Helen Vaksa mõtetega ja imetledes Muhu saare õitemerd, sündiski Muhu lilletekk.

    Muhu kuulsad madalpistes lillkirjad said alguse 19. sajandi viimasel veerandil. Muhu naised käisid lähinaabrite- Lihula käsitöömeistrite, juures tikkimist õppimas. Tikkimistööd olid toona elukutseliste tikkijate pärusmaa. Saanud oma esimesed oskused ja vilumused, kujundasid nobedad ja tarmukad muhulased peagi oma eriilmelise tikkimisstiili. Siiani ühe armastatuima mustri omapära avaldus peamiselt ornamentides, mis olid tolle aja kohta julgelt stiliseeritud. Muhu tikkimistehnikale olid omased pikad, hõredad pisted ja Muhu saarte tikkijate värvilahendused olid enneolematult kirkad. Õite kujundamisel eelistasid Muhu tikkijad kasutada kontrastsete toonide asemel toon toonis lõngu.

    Lisaks tikkimistehnika omapärale on Muhu naised osanud luua ka täiesti unikaalse mustrimaailma, mille tuntumaiks osaks on rikkalikud lillekooslused. Inspiratsiooni ammutati metsast ja aiapeenrast, puudelt ja lilledelt. Tekkidel looklesid moonid põldudelt, maasikad metsapervest, murtudsüdamed koduaiast ning kadaka-ja kuuseoksad. Polnud ühtegi paika ega hetke, mis kauni silmaga Muhu tikkijatel märkamatuks oleks jäänud. Sõbale säeti õied enamasti segalillekimpudesse ja seoti paelaga uhkeks pundiks. Muhus tavatseti kõiki uhkeid lilli nimetada roosideks - tekiroosid, pätiroosid. Lihtsaid metsalilli, aga kutsuti paiudeks.

    Muhu omapära tõestab ka veel tõsiasi, et erinevalt paljudest teistest Eesti paikades, tehti Muhus tekil ja sõbal kindlat vahet. Tekk oli kasutusel nii voodikattena kui sallina. Sõba kanti pidulikemal puhkudel. Oma kirevate lilleklompidega olid need aga ühtmoodi uhked ja kaunid mõlemad. Muhu saarele omased õiemustrid köidavad inimesi siiani. Kandku ka Ellu sallide Muhu lilletekk seda aegade tagust looduslikku energiat ja taimede väge tänastele kandjatele.

  • must/oranz
    Mõõdud 70 x 200 cm
     

      Muhu sall on loodud muusikafestivali Juu Jääb 20. juubeliks. Hoidku Muhu vatist inspireeritud sall kauneid hetki ja helisid kaua meie inimeste südametes.

    Varrastel kootud kampsuneid ehk vatte (teisisõnu ka villsärke, soesärke) hakati Muhus kuduma 19. sajandi teisel poolel. Vatid olid nii eest nööbitavad kui ülepea käivad, nii lihtsama kui kaunima moega. Enamasti olid need tumedavärvilised, aga leidus ka valgeid. Kirjatud vatte valmistati hilisematel aegadel ning enim armastatud mustriks oli männamuster. Ka Ellu sallid on kudunud oma Muhu sallidesse männamustri, mille ajalugu olevat saanud alguse Tamse valla kandi oranži -musta värvilistest meestevattidest, mis on populaarsed tänini.

    Lisaks tuntud männamustritele iseloomustab vatte aukartustäratav mustritihedus. Neid meesteriideid kooti väga korralikult ja hoolega. Kõige uhkemad vatid kooti suure armastuse ajel - pruutidel oli kombeks valmistada antud rõivaeset oma peigmeestele, pulmadeks. Imetlust pälvib ka detailiderikkus. Meie esiemades vallandusid tõelised moedisaineri oskused. Vatte ilmestasid huvitavaid detailid küll kaelustel, taskuklappidel ja varrukasuudel. Üks väga nutikaks peensus asub vati seljaosas millel on lausa oma nimi – vati nipp. Antud nimetus tuleneb maainimese argipäevast, kanal on teatavasti just taolise kolmnurkse kujuga taguosa – kana nipp. Selline raskust andev lisadetail, nn nipp, kooti vati seljatüki alaserva, aidates rõival kummardumisel vöö vahel püsida ja selja soojas hoida.

    Rääkides aga kuulsast Muhu oranžist, siis legendide järgi olevat see värv pärit hoopiski Rootsist ning saadud seda sappanipuuga leotades. Muhu oranžiga on seotud ka teine tore lugu. Nimelt, muhulased ise sellist sõna ei kasutanudki. Nende keeles nimetati sedasamust värvi linna punaseks.

    Kõik mainitud lood kinnitavad Muhu saare käsitöö rikkusest, mida peetakse Eesti rahvakunstis üheks kirkamaks ja mustriküllasemaks. Hoidkem meie mustreid, kandkem meie mustreid.


    Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.

     

     

     

  • must/oranz
    Mõõdud 140 x 200 cm

    100% puuvill
     Muhu vati mustriga tekk on loodud muusikafestivali Juu Jääb 20. juubeliks.
    Varrastel kootud kampsuneid ehk vatte (teisisõnu ka villsärke, soesärke) hakati Muhus kuduma 19. sajandi teisel poolel. Vatid olid nii eest nööbitavad kui ülepea käivad, nii lihtsama kui kaunima moega. Enamasti olid need tumedavärvilised, aga leidus ka valgeid. Kirjatud vatte valmistati hilisematel aegadel ning enim armastatud mustriks oli männamuster. Ka Ellu sallid on kudunud oma Muhu sallidesse männamustri, mille ajalugu olevat saanud alguse Tamse valla kandi oranži -musta värvilistest meestevattidest, mis on populaarsed tänini.
    Lisaks tuntud männamustritele iseloomustab vatte aukartustäratav mustritihedus. Neid meesteriideid kooti väga korralikult ja hoolega. Kõige uhkemad vatid kooti suure armastuse ajel - pruutidel oli kombeks valmistada antud rõivaeset oma peigmeestele, pulmadeks. Imetlust pälvib ka detailiderikkus. Meie esiemades vallandusid tõelised moedisaineri oskused. Vatte ilmestasid huvitavaid detailid küll kaelustel, taskuklappidel ja varrukasuudel. Üks väga nutikaks peensus asub vati seljaosas millel on lausa oma nimi – vati nipp. Antud nimetus tuleneb maainimese argipäevast, kanal on teatavasti just taolise kolmnurkse kujuga taguosa – kana nipp. Selline raskust andev lisadetail, nn nipp, kooti vati seljatüki alaserva, aidates rõival kummardumisel vöö vahel püsida ja selja soojas hoida.
    Rääkides aga kuulsast Muhu oranžist, siis legendide järgi olevat see värv pärit hoopiski Rootsist ning saadud seda sappanipuuga leotades. Muhu oranžiga on seotud ka teine tore lugu. Nimelt, muhulased ise sellist sõna ei kasutanudki. Nende keeles nimetati sedasamust värvi linna punaseks.
    Kõik mainitud lood kinnitavad Muhu saare käsitöö rikkusest, mida peetakse Eesti rahvakunstis üheks kirkamaks ja mustriküllasemaks. Hoidkem meie mustreid, kandkem meie mustreid.

     

     

     

  • hall/beez Mõõdud 140 x 200 cm 100% puuvill Muhu vati mustriga tekk on loodud muusikafestivali Juu Jääb 20. juubeliks. Varrastel kootud kampsuneid ehk vatte (teisisõnu ka villsärke, soesärke) hakati Muhus kuduma 19. sajandi teisel poolel. Vatid olid nii eest nööbitavad kui ülepea käivad, nii lihtsama kui kaunima moega. Enamasti olid need tumedavärvilised, aga leidus ka valgeid. Kirjatud vatte valmistati hilisematel aegadel ning enim armastatud mustriks oli männamuster. Ka Ellu sallid on kudunud oma Muhu sallidesse männamustri, mille ajalugu olevat saanud alguse Tamse valla kandi oranži -musta värvilistest meestevattidest, mis on populaarsed tänini. Lisaks tuntud männamustritele iseloomustab vatte aukartustäratav mustritihedus. Neid meesteriideid kooti väga korralikult ja hoolega. Kõige uhkemad vatid kooti suure armastuse ajel - pruutidel oli kombeks valmistada antud rõivaeset oma peigmeestele, pulmadeks. Imetlust pälvib ka detailiderikkus. Meie esiemades vallandusid tõelised moedisaineri oskused. Vatte ilmestasid huvitavaid detailid küll kaelustel, taskuklappidel ja varrukasuudel. Üks väga nutikaks peensus asub vati seljaosas millel on lausa oma nimi – vati nipp. Antud nimetus tuleneb maainimese argipäevast, kanal on teatavasti just taolise kolmnurkse kujuga taguosa – kana nipp. Selline raskust andev lisadetail, nn nipp, kooti vati seljatüki alaserva, aidates rõival kummardumisel vöö vahel püsida ja selja soojas hoida. Stiliseeritud kujul on tekk kootud halli ja beeži puuvillase lõngaga. Kõik mainitud lood kinnitavad Muhu saare käsitöö rikkusest, mida peetakse Eesti rahvakunstis üheks kirkamaks ja mustriküllasemaks. Hoidkem meie mustreid, kandkem meie mustreid.      
  • hall/beez Mõõdud 140 x 200 cm 100% puuvill Muhu vati mustriga tekk on loodud muusikafestivali Juu Jääb 20. juubeliks. Varrastel kootud kampsuneid ehk vatte (teisisõnu ka villsärke, soesärke) hakati Muhus kuduma 19. sajandi teisel poolel. Vatid olid nii eest nööbitavad kui ülepea käivad, nii lihtsama kui kaunima moega. Enamasti olid need tumedavärvilised, aga leidus ka valgeid. Kirjatud vatte valmistati hilisematel aegadel ning enim armastatud mustriks oli männamuster. Ka Ellu sallid on kudunud oma Muhu sallidesse männamustri, mille ajalugu olevat saanud alguse Tamse valla kandi oranži -musta värvilistest meestevattidest, mis on populaarsed tänini. Lisaks tuntud männamustritele iseloomustab vatte aukartustäratav mustritihedus. Neid meesteriideid kooti väga korralikult ja hoolega. Kõige uhkemad vatid kooti suure armastuse ajel - pruutidel oli kombeks valmistada antud rõivaeset oma peigmeestele, pulmadeks. Imetlust pälvib ka detailiderikkus. Meie esiemades vallandusid tõelised moedisaineri oskused. Vatte ilmestasid huvitavaid detailid küll kaelustel, taskuklappidel ja varrukasuudel. Üks väga nutikaks peensus asub vati seljaosas millel on lausa oma nimi – vati nipp. Antud nimetus tuleneb maainimese argipäevast, kanal on teatavasti just taolise kolmnurkse kujuga taguosa – kana nipp. Selline raskust andev lisadetail, nn nipp, kooti vati seljatüki alaserva, aidates rõival kummardumisel vöö vahel püsida ja selja soojas hoida. Stiliseeritud kujul on tekk kootud sinise ja valge puuvillase lõngaga. Kõik mainitud lood kinnitavad Muhu saare käsitöö rikkusest, mida peetakse Eesti rahvakunstis üheks kirkamaks ja mustriküllasemaks. Hoidkem meie mustreid, kandkem meie mustreid.      
  • Mõõdud 140 x 200 cm

    70%puuvill, 30%polüester
     

    Muhus, erinevalt paljudest teistest kohtadest, tehti sõbal ja tekil vahet – sõba oli suurem.Seal kasutati vooditekki ka üleviskena õlgadel.Tekkide tikkimisega tehti Muhus algust enne Esimest maailmasõda. Selliseid tikitud tekke valmistasid elukutselised tikkijad. Muhu tikandid on omapärased ja väga iseloomulikud Muhu saare elanikele. Muhu tikandid jagunevad kahte suurde gruppi – geomeetrilisse ja taimelisse. Kõige tüüpilisem, kõige enam tarvitatud ja vanim muhu geomeetrilise kirja motiiv on suletud korrapärasesse kaheksanurka. Villastel tekkidel kasutati palju kaheksanurga motiivi, mida nimetati muhu männaks ning peeti õnne ja taassünni märgiks. Muhu sallil on näha Muhu männakirja motiivi.

  • Mõõdud 140 x 165 cm

    100% puuvill
     

    Kihelkonnas säilis kuni 19.sajandi keskpaigani traditsioonilise õlakattena villane, sinisevalgeruuduline pikk vaip ehk tekk. Sinine värv väljendas endas taevast ja mõtlemist.Ruudulise dekooriga sõba kanti üle õla visatuna. 19.sajandi lõpul hakati valmistama suuremaruudulisi vaipu. Vaibakangaid hakati kuduma laiematena ja õmmeldi kokku kahest kangalaiast. Valmis kootud ruudulised vaibad vanutati ehk uhuti hästi paksuks.Nii pidasid need vastu vahel mitu inimpõlve.

  • Mõõdud 70 x 180 cm

    70%puuvill, 30%lina
     

    Saaremaa lillornamendi näol on loodud äärmiselt rikas, värvierk, mitmekesine ning omalaadne, ainult Saaremaale omane tikandidekoor.Saaremaa mustrite puhul on omapärane tihe sugulusjoon. Sarnaseid detaile on Saaremaal kasutatud nii tanudel, käistel, vöödel. Saaremaa sall on inspireeritud Jämaja vöökirjast. Vööga seoti rõivad kinni, selle külge kinnitati tarbeesemeid ja ehteid. Vöökudumisoskus oli laialt levinud, seda õppisid juba noored tütarlapsed. Kudumistehnika järgi olid enamlevinud kõlavöö ja kirivöö. Kõlavöö oli kitsas ja pikk ning selle pind oli tavaliselt mõlemalt poolt ühesugune.
    Saaremaa vaiba loomisel soovin tänada Anita Kütti ja Ulvi Põldu

  • Mõõdud 105 x 180 cm

    70%puuvill, 30%lina
    Pesumasinas villapesu
     

    Saaremaa lillornamendi näol on loodud äärmiselt rikas, värvierk, mitmekesine ning omalaadne, ainult Saaremaale omane tikandidekoor.Saaremaa mustrite puhul on omapärane tihe sugulusjoon. Sarnaseid detaile on Saaremaal kasutatud nii tanudel, käistel, vöödel. Saaremaa sall on inspireeritud Jämaja vöökirjast. Vööga seoti rõivad kinni, selle külge kinnitati tarbeesemeid ja ehteid. Vöökudumisoskus oli laialt levinud, seda õppisid juba noored tütarlapsed. Kudumistehnika järgi olid enamlevinud kõlavöö ja kirivöö. Kõlavöö oli kitsas ja pikk ning selle pind oli tavaliselt mõlemalt poolt ühesugune.
    Saaremaa vaiba loomisel soovin tänada Anita Kütti ja Ulvi Põldu