Targad teavad kõnelda, et sõlgedega on rõivaid kinnitatud juba üle 3000 aasta. Varasemateks peetakse Vahemeremaades II. aastatuhande lõpul e.m.a. rõivakinnitusnõelte arengu tulemusel tekkinud esimesi kaarsõlgede vorme. Kui algselt oli tegu vaid praktilise esemega millega oma rõivaid kinnitada siis peagi omandas sõlg ehte funktsiooni ja sõle populaarsus kasvas ja kasutus levis. Provinstiaalrooma mõjualal võeti u kaks tuhat aastat tagasi kasutusele esimesed hilisematele hoburaudsõlgedele sarnanevad esemed. Teada on, et ühed varasemad Eesti hoburaudsõled pärinevad Virumaa tarandkalmetest. 8-13.saj. oli Eestis hoburaudsõlgede õitsenguaeg aga neid kanti kuni u 17.sajandini. Arheoloogid on teinud tublit tööd ja leidnud päris palju sõlgi millest hästisäilinu ning terved pärinevad laibamatustest või peiteleidudest. Katkiste leidude puhul võib tegu olla tahtliku lõhkumisega või põletusmatusega.
Sageli tuntakse huvi, et kas oli ka vahet meeste ja naiste sõlgede vahel või mida tähendasid erinevad mustrikirjad ja kuidas ikkagi siis sõlge kantakse-kas nupud üleval või all. Kuna varasemad kandjad on juba u 1000 ja enam aastakest mullas ja kuidagi vastata ei saa siis mustreid tõeselt lahti lahata on võimatu. Leiumaterjalis ei saa teha ka selget vahet naiste ja meeste sõlgede vahel-teinekord küll me teame, et leid kuulus mehele või naisele kaasas olevate teiste esemete järgi aga sellele vaatamata kandis mõlem sugu laias laastus samu sõlgi valdavalt sest tegu oli ikkagi igapäevase rõiva kinnitusvahendiga. Teada aga on see, et kanti sõlge nii, et sõlenupud olid üles poole keeratud-antud järeldus on tehtud lähtuvalt leiumaterjalist.