Esileht/Lõuna-Eesti sall

Eestis ulatub õlakatete kandmise traditsioon kaugesse minevikku.
Üleviskerätti ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmal ajal kirikus ja külas, soemal ajal lisas sõba riietusele pidulikkust käsivarrel kokkupanduna. 19.sajandil kuulus sõba mõnel pool ka pruudi ülikonna juurde, kattes teel peigmehe koju pruudi nägu. Alles pärale jõudes võeti sõba ära. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskuseidki. Muistseid ühelaidseid linaseid ja villaseid sõbasid valmistati lihtsas kudumistehnikas. Värvilt olid sõbad sel ajal arvatavasti naturaalset villatooni valged, hallid ja pruunid, aja möödudes juba ka taimsete värvainetega toonitud punased ja sinised. Ääre kaunistamisel kasutati lihtsat palistust, värviliste mustritega kõlapaelu, narmaid, lõngast tutte. Hiljem hakati kootud sõbasid kaunistama erinevate kaunistusvõtete – pilude, kirjade, triipude, ruutude ja muude mustritikanditega. Tunded, unistused ja soovid tikiti kui loitsud piste piste haaval sümbolitesse ja tekkidesse. Niimoodi sai teki sisse vägi, mis kandjat kaitsema pidi. Olenevalt piirkonnast, on vaiba eelkäijat – sõba, kutsutud erinevate nimedega: sall, villane naistevaip, vihmavaip, tekk, suurrätt, vooditekk, sõuke, kõrik, saanivaip, kattevaip, saarte meretekk, sõidutekk, soojarätt, villane, hõlmik, käepäälne tekk, õlalinik jne. Paikkonna eripärast tulenevalt on ka meie toodetel erinevad nimetused.

+ Näita rohkem
  • Mõõdud 70 x 180 cm
    70% puuvill, 30% lina

     

    Tartumaal ei olnud tikandid kuigi rikkalikud, pigem olid need tagasihoidlikud. Esile tulevad erinevate värviliste lõngade kasutamine n. valge, pruun, punane, roheline, sinine. Põhiliselt kasutati sõbade kaunistamiseks sissekootud värvilisi triipe ja pistete kombinatsioone. Lõuna-Eesti sall on inspireeritud Tartu rahvariiete särgi kirjast. Tartu sõba kaunistab kaheksaharuline täht, mille motiivi ääristab ruutudest koosnev siksakjoon.

  • Mõõdud 35 x 200 cm

    100% puuvill, beež/must

     

    Lõuna-Eesti sall
    Halliste sõba

    Lõuna-Eesti sõba sündis XII noorte laulu ja tantsupeo “Mina jään” puhuks. Nii peo kui uue salli keskmeks on noore põlvkonna seos oma maa, kultuuri ja vanema põlvega, mis koonduvad ühise mõiste alla – juured.

    Nii ongi Halliste sõbale sätitud peremärgid, mis kaunistavad ka tänavust laulu- ja tantsupidu. Eluring, silmusnelinurk ja kaitsemaagiline hundihambakivi on kujundid, mis kaitsesid ja hoidsid Halliste rahvast juba vanadel aegadel ning tähistanud pereõnne ja põlvkondade jätkumist.

    Kas meie esivanematel Lõuna-Eestis oli iseteadlik ilumeel või siiski peeti väga oluliseks just neid erilisi omadusi, mida peremärgid endas kandsid; igal juhul on Lõuna-Eesti mustrikirjade algupäraseid traditsioone ja käekirja järjekindlalt ning uhke visadusega säilitatud. Läbi ajaloo on uuenduste vastu, heas mõttes, jonnakad oldud.

    Ellu sallideni jõudis see arhailine ja väga pika ajalooga mustrikiri Halliste puusapõlle märgates. Puusapõll on nagu põll, mida kanti ühel küljel. See oli tavakohaselt iluese ja kuulus pruudi või noore naise pidurõivistusse. Puusapõll tehti labasekoelisest linasest riidest, tikkimiseks kasutati kodukedratud ja küllaltki jämedat lõnga. Ääred lihviti ilusaks ja veatuks kahekordsete üleloomis- ja sämppistetega. Ehteks lisati põllele tikandi värvi narmad. Taolisi käsitöövõtteid kasutati sageli ka sõbade valmistamisel.

    Saabumas on pidu ja aeg, kus vajame oma juurtelt tarkust ja jõudu. Olgu Halliste sõba kummardus meie esivanematele, kes on hoidnud meie maad ja kultuuri. Tähistagem seda pärandit XII noorte laulu- ja tantsupeol.


  • Halliste sõba

    45.00 

    Mõõdud 70 x 200 cm

    100% puuvill, beež/must

     

    Lõuna-Eesti sall
    Halliste sõba

    Lõuna-Eesti sõba sündis XII noorte laulu ja tantsupeo “Mina jään” puhuks. Nii peo kui uue salli keskmeks on noore põlvkonna seos oma maa, kultuuri ja vanema põlvega, mis koonduvad ühise mõiste alla – juured.

    Nii ongi Halliste sõbale sätitud peremärgid, mis kaunistavad ka tänavust laulu- ja tantsupidu. Eluring, silmusnelinurk ja kaitsemaagiline hundihambakivi on kujundid, mis kaitsesid ja hoidsid Halliste rahvast juba vanadel aegadel ning tähistanud pereõnne ja põlvkondade jätkumist.

    Kas meie esivanematel Lõuna-Eestis oli iseteadlik ilumeel või siiski peeti väga oluliseks just neid erilisi omadusi, mida peremärgid endas kandsid; igal juhul on Lõuna-Eesti mustrikirjade algupäraseid traditsioone ja käekirja järjekindlalt ning uhke visadusega säilitatud. Läbi ajaloo on uuenduste vastu, heas mõttes, jonnakad oldud.

    Ellu sallideni jõudis see arhailine ja väga pika ajalooga mustrikiri Halliste puusapõlle märgates. Puusapõll on nagu põll, mida kanti ühel küljel. See oli tavakohaselt iluese ja kuulus pruudi või noore naise pidurõivistusse. Puusapõll tehti labasekoelisest linasest riidest, tikkimiseks kasutati kodukedratud ja küllaltki jämedat lõnga. Ääred lihviti ilusaks ja veatuks kahekordsete üleloomis- ja sämppistetega. Ehteks lisati põllele tikandi värvi narmad. Taolisi käsitöövõtteid kasutati sageli ka sõbade valmistamisel.

    Saabumas on pidu ja aeg, kus vajame oma juurtelt tarkust ja jõudu. Olgu Halliste sõba kummardus meie esivanematele, kes on hoidnud meie maad ja kultuuri. Tähistagem seda pärandit XII noorte laulu- ja tantsupeol.


     

  • Mõõdud 66 x 180 cm

    70% puuvill, 30%lina
     

     Põltsamaal kanti veel 19.sajandil piklikke villaseid õlakatteid. Valget õlakatet kaunistati vanade arhailiste kaunistusvõtetega ja kirjadega, mis olid väga tähenduslikud. Lõuna - Eesti sall on inspireeritud Põltsamaa särgi õlalapist, kus kiri on üles ehitatud diagonaalselt asetatud risti ja nelinurga kujundina, mis on üks vanemaid kompositsiooni printsiipe.
    Lõuna- Eestile on iseloomulik 18.sajandi lõpust iseloomulik geomeetriline tikand, milleks kasutati tihti valget linast lõnga.
    Jõgevamaal oli sõbal pulmakommetes oma osa. Nimelt, kui pruut peigmehe koju toodi, sidus ämm talle sõba ümber pea, kattes ka silmad.

  • Kambja sõba

    42.00 

    Mõõdud 70 x 200 cm

    100% puuvill, roheline/must

     

    Lõuna-Eesti sall
    Kambja sõba


    Kambja sõba on loodud 2016 aasta Naiste Tantsupeo “MeheLugu” auks. II Eesti Naiste Tantsupidu jutustab loo naisest mehe silmade läbi. See on lugu nii rõõmuhetkedest kui argipäevadest. Kandku Kambja sõba oma armsa ja naiseliku iluga veelgi rohkem armastust ja hoolt meie naiste ja meeste südametesse.

    Naiste Tantsupeo sõba on saanud inspiratsiooni Kambja tanulindist. Külluslike mustritega kaunistatud siidpaelad olid justkui krooniks ilusatele tanudele. Tanulint kinnitati kuklapalistuse keskkohta ja nõnda vabalt rippudes kaunistasid lehvides igat kandjat. Tanu ise oli kuni 19. sajandini nii mõneski Eesti piirkonnas abielunaistele kohustuslik rõivaese, see oli abielunaise tunnus, justkui sümboliseeris mehe ja naise liitu -kirge ja armastust.

    Enamasti olid tanud valmistatud valgest linasest riidest, mida kaunistati pitsi ja lintidega. Hiljem hakati tanusid ehtima siidlõngaga tikitud värvilise lillkirjaga. Kihelkonniti olid kaunistamisviisid erinevad. Oli piirkondi kus olid au sees eriilmeliste lillkirjadega kaunistatud tanud, teistes ilmestasid naisi ümarapõhjalised pottmütsid ja hobusekabjakujulised kabimütsid. Omapäraga paistsid silma Lääne-Eesti saarte naiste peakatted – neid kinnitati pähe lõua alt mähitavad linikuga. Vallalistel tüdrukutel oli kombeks kanda rätikuid ja kui õite aeg käes, ilustati end lillepärgadega.

    Tanule andis soovitud kuju meie esiemade uhked juuksed. Naised keerasid kiharad palmikutesse ja sättisid need ümber pea. Aeg-ajalt lisati juustele ka linadest tehtud punutisi, et tulemus uhkem jääks. Oli ka piirkondi, kus tanu all lehvisid üksteise võidu nii valla jäetud juuksed kui tanulindid.

    Nagu enamik Eesti rahvusmustreid on saanud inspiratsiooni meie loodusest nii on ka kahevärviline Kambja sõba saanud oma väljanägemise emakeselt maalt – rohelistest taimedest ja mustast mullast. Sõba muster pärineb aga ühelt Kambja tanupaela tikandist, mis jäi silma oma armsuse ja naiselikkusega.

    Olgu siidpaela lillemotiividega kaunistatud Kambja sõba heade tunnete ja mõtete hoidjaks ja sillaks naistele ja meestele.

    Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.

     

  • Karksi sõba

    45.00 

    Karksi sõba, 100% puuvill, 70x200

    Lõuna-Eesti sall
    Karksi sõba

    Lõuna-Eesti sõba sündis laulu- ja tantsupeo juubeliaastaks “Minu arm“. Eesti laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu 1869. aastal Tartus. Ellu sallide Karksi sõba tantsib ning laulab samuti sealse kandi, Lõuna-Eesti rütmides, Karksi puusapõlle mustrites.

    Sõnapaarist „Minu arm“ moodustub üks kena ringkäik, aja ringlemine ja traditsioonid, mis loodetavasti kestavad lõpmatuseni ning mis liidavad meid ühte. Sõbasse on needsinased lood kootud iidsete sõõridena. Täiuslikkusest ja harmooniast pajatavad 12 suurt sõõri, ühtekuuluvust tähistavad neli väikest ristisõõri. Salli otstes heidavad valgust ning elu rõngasristid.

    Ringe ja sõõre ühendavad elupuumotiivid, tuues viljakust ning põlvede jätkumist. Lisaks õitseb sõbal lillede kuningannaks nimetatud roos. See õieke tähistab pühendumist. Ammuste aegadel kandis lille õielehtede arv erinevaid tähendusi. Viieleheline õienupp sümboliseerib vaikimist, kuueleheline ühtsust, tasakaalu ning õnne, seitsmeleheline pühadust, aga kaheksaleheline taassündi. Sõba sisse kootud õrnu ja sügavaid tundeid kaitseb kolmnurkade kombinatsioon, mis lookleb salli servades. Rahvapärase nimetuse järgi on see maokiri. Ääristava motiivina oli nn ussikiri viljakuse ja õnne võrdkuju ning tähendas manala valvurit ja kodukaitsjat.

    Laulu- ja tantsupeo ning Lõuna-Eesti kommetega käivad ühte jalga ka Ellu sallide värvitoonid. Põhigammaks on rahvapeo üks unnusvärv- mahe beež ja Lõuna-Eestile omane valge. Valevad õlakatted olid seal kandis kasutusel juba muistsetel aegadel ning kootud eriti rikkalikult arhailiste kaunistusvõtete ning tähenduslike kirjadega. Karksi sõba räägib sama mustrikeelt.

    Lõuna-Eestiga, laulupeoga, Karksi sõbaga ning Eesti naiste pärandiga on seotud veel üks lugu ning suurkuju. Selleks on luuletaja Lydia Koidula, kelle sulest sai alguse XXVII laulu- ja XX tantsupeo juhtmõte “Minu arm“. “Mu isamaa on minu arm” on poetessi ajatu hümn isamaa-armastusele. Ajatus ning armastus on kootud ka meie esiemade mustritesse. Need sõnad puudutavad meid kõiki.

     

  • Mõõdud 70 x 180 cm

    100%puuvill
     

     Mulgi sall sündis koostöös tuntud moedisaineri Katrin Kuldma ja Ellusallide looja Helen Vaksiga. Inspiratsiooniks 2014. aasta laulu-ja tantsupidu, mille kauniks teemaks on "Aja puudutus. Puudutuse aeg" ning Katrini juured, mis pärinevad Viljandimaalt.

    Mulgi sall on inspireeritud Mulgi kuuest. Küllap vanemad inimesed mäletavad mantleid, mis olid nii kõvast kangast, et need võis rahumeeli nurka seisma panna. Üks kuub pidi vastu pidama terve omaniku eluaja, sest kes siis ikka endale igal aastal uut rõivast lubada sai. Mistõttu oli tükk tegemist enne, kui villane riie nii tugevaks muutus, et kandjat terve elu hästi teeniks. Omakootud villast riiet vanutati vastupidavamaks. Appi võeti seep ja leelis ehk tuhavesi, mõnikord lisati ka sortsuke lihasoolvett. Kui vanutatud kangas vajalike ainetega loputatud oli ja ahi leivaküpsetamisest puhkas, jäeti see paariks-kolmeks tunniks ahju õlgede peale kuivama. Tänapäeval tehakse taoline kuub märksa pehmemast materjalist. Musta kuue saamiseks riiet värviti- kahjati lepakooremustaks.

    Ajaloolise tõe huvides tuleb mainida, et omal ajal kanti villast pikk-kuube ehk Mulgi kuube soojaandva kehakattena ja vajadusel ka kasuka hoidmiseks. Seda peeti pidulikuks riietusesemeks ja üheks olulisemaks ihuvarjuks. Kasukad olid tol ajal enamasti valgest lambanahast ja meie talved olid ka siis aeg-ajalt porised. Must vammus kaitses ülerõivast reejalaste alt lendava muda eest. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid meeste ja naiste pealisrõivad sama lõikega. 19. sajandi lõpupoolel täienes tegumood õlaõmblusega. Naised kinnitasid kuubede hõlmad rinna all olevate haakidega, mehed kasutasid vööd.

    Tumeda mulgi kuue ehteks on paelad, mida kootakse tänapäevalgi käsitsi. Punast värvi lõng ja pael olid hoidva ja kaitsva tähendusega, olgu punane ümber kaela, õlgade või hoopis kuuel. Naiste rõivale kulub üksteist meetrit paela. Uhkemale Karksi, Tarvastu ja Helme kuuele kogunisti kõva kolmkümmend meetrit. Kõik sõltub sellest, kui paljude keerdudega silmailu tahetakse juurde anda. Kaunistused näitasid omaniku jõukust. Küll hakkasid sellised ilmingud oma nägu näitama alles 18. sajandi teisel poolel, kui lõunapoolsematele kuubedele hakati punaseid kaaruseid peale õmblema. Mõnel pool öeldi, et nööride järgi on võimalik jõukust näidata- mida rikkam inimene, seda rohkem nööre. Motiivid võisid korduda, aga detailid nagu kaared, jooned ja ääristused olid erinevad. Muster moodustas ümber kuue justkui ringi. Kaitsering pidi hoidma kandjat halva sõna ja paha pilgu eest.

  • Mõõdud 80 x 180 cm

    70%puuvill, 30%lina
     

    Lõuna- Eestis olid õlgadel kantavad pidulikud ristkülikukujulised villased sõbad auväärseimad kehakatted. Paistus kanti veel 19. sajandil piklikke villaseid õlakatteid.Valget õlakatet kaunistati vanade arhailiste kaunistusvõtetega ja kirjadega, mis olid väga tähenduslikud. Lõuna– Eesti sall on inspireeritud Paistu põllest, kus on kujutatud risti,mis on tasakaalu sümbol ja omab kaitsvat tähendust, sõõri, mis sümboliseerib lõpmatust,täiuslikkust ja harmooniat ning elupuumotiivi, mis on eostumise ja viljakuse sümbol. Sellist õlakatet kandsid ainult täiskasvanud naised.

  • Mõõdud 60 x 180 cm

    70%puuvill, 30%lina
     

    Lõuna- Eestis olid õlgadel kantavad pidulikud ristkülikukujulised villased sõbad auväärseimad kehakatted. Paistus kanti veel 19. sajandil piklikke villaseid õlakatteid.Valget õlakatet kaunistati vanade arhailiste kaunistusvõtetega ja kirjadega, mis olid väga tähenduslikud. Lõuna– Eesti sall on inspireeritud Paistu põllest, kus on kujutatud risti,mis on tasakaalu sümbol ja omab kaitsvat tähendust, sõõri, mis sümboliseerib lõpmatust,täiuslikkust ja harmooniat ning elupuumotiivi, mis on eostumise ja viljakuse sümbol. Sellist õlakatet kandsid ainult täiskasvanud naised.

  • Mõõdud 35 x 180 cm 70%puuvill, 30%lina Lõuna- Eestis olid õlgadel kantavad pidulikud ristkülikukujulised villased sõbad auväärseimad kehakatted. Paistus kanti veel 19. sajandil piklikke villaseid õlakatteid.Valget õlakatet kaunistati vanade arhailiste kaunistusvõtetega ja kirjadega, mis olid väga tähenduslikud. Lõuna– Eesti sall on inspireeritud Paistu põllest, kus on kujutatud risti,mis on tasakaalu sümbol ja omab kaitsvat tähendust, sõõri, mis sümboliseerib lõpmatust,täiuslikkust ja harmooniat ning elupuumotiivi, mis on eostumise ja viljakuse sümbol. Sellist õlakatet kandsid ainult täiskasvanud naised.
  • Mõõdud 105 x 180 cm 

    70%puuvill, 30%lina
    Pesumasinas villapesu
     

    Lõuna- Eestis olid õlgadel kantavad pidulikud ristkülikukujulised villased sõbad auväärseimad kehakatted. Paistus kanti veel 19. sajandil piklikke villaseid õlakatteid.Valget õlakatet kaunistati vanade arhailiste kaunistusvõtetega ja kirjadega, mis olid väga tähenduslikud. Lõuna– Eesti sall on inspireeritud Paistu põllest, kus on kujutatud risti,mis on tasakaalu sümbol ja omab kaitsvat tähendust, sõõri, mis sümboliseerib lõpmatust,täiuslikkust ja harmooniat ning elupuumotiivi, mis on eostumise ja viljakuse sümbol. Sellist õlakatet kandsid ainult täiskasvanud naised.

  • Mõõdud 110 x 180 cm 

    70%puuvill, 30%lina
     

    Lõuna- Eestis olid õlgadel kantavad pidulikud ristkülikukujulised villased sõbad auväärseimad kehakatted. Paistus kanti veel 19. sajandil piklikke villaseid õlakatteid.Valget õlakatet kaunistati vanade arhailiste kaunistusvõtetega ja kirjadega, mis olid väga tähenduslikud. Lõuna– Eesti sall on inspireeritud Paistu põllest, kus on kujutatud risti,mis on tasakaalu sümbol ja omab kaitsvat tähendust, sõõri, mis sümboliseerib lõpmatust,täiuslikkust ja harmooniat ning elupuumotiivi, mis on eostumise ja viljakuse sümbol. Sellist õlakatet kandsid ainult täiskasvanud naised.