Kuusalu sõba on sündinud Meeste Tantsupeo 4 Venda ja sõba kandmise traditsioonide auks.

Sõba lood jutustavad lugusid Põhja-Eestist, piirkonnast, kus suur rahvapidu toimub juba neljandat korda. Sõba suuruski on oma mehised mõõdud saanud Eesti põhjapoolsest kandist, Kuusalust. Seal armastati pidupäevadesse pidulikkust lisada suursugust 70 cm lai ja 2 m pikka sõba kandes.

Mustrilugu kulgeb mööda Eesti kauni kandi tavasid ja jutustab armastusest ja abielust, meestest ja naistest. Kuusalu sõba kaunistab Kuusalu põllealane tikand. On ju põll just see rahvariideese, mida võib kanda naine, kes jäägitult oma südame mehele on kinkinud. Eesti rahvarõivaste põll oli abielunaistele kohustuslik ülikonnaosa, neiud tavaliselt põlle ei kandnud. Põll pandi pruudile pulmas pidulikult ette ja rahva ütlust mööda ei tohtinud ta edaspidi selleta isegi üle põranda minna. Arvati, et põlleta abielunaine kahjustab põllu viljakust. Põllele on osutatud ka maagilist mõju, see kaitses veel sündimata last. Põllel oli teisigi ülesandeid, selle varjus või sees kanti perest peresse kõiksugu andameid.

Eesti naised kandsid enamasti lihtsalõikelist pikka põlle, mis ulatus paljudes kihelkondades rahvarõivaste seeliku alumise ääreni. Vanapärase valge linase rõiva kaunistusteks olid pilu, narmad ja pits. Kohati on pidulikele põlledele kinnitatud klaashelmeid, rahasid, metallripatseid ning kuljuseid. 19. sajandi lõpul võiks märgata põlle kandmise tavades muutusi. Mõisatüdrukute eeskujul läks aina enam põlle kandmise moodi ka neidude seas. Valdavalt kanti poeriidest - kirjust ja ühevärvilisest puuvillasest, villasest või siidriidest põllesid. Arenesid ka lõiked, samal perioodil hakkasid eesti talunaised kandma rinnalapi ning traksidega põllesid.

Ellu sallide Kuusalu sõba on oma sinise tooni saanud Kuusalu põlle mustrist. Originaaltikand on tehtud punase, kollase, rohekate ja helesinistes toonides. Ellu sallide sõbasse said aga just sinised värvid kootud. Loodusliku sinise saamiseks kasutati vana kombe kohaselt mustikaid, rukkililli, kurekatlaid ning sinerõigast. Kuna sinist oli looduslikult raske saada, siis oli võimalik värvi 19. sajandil ka poest osta. Ehk seetõttu peeti potisiniseid ülerõivaid ka kaua aega jõukuse tunnuseks. Eriti armastatud oli alates 18. ja 19. sajandi vahetusest Eestis pleekimiskindel indigosinine, mida tuntigi potisinisena. Lustaka nimetuse põhjuseks oli kääritamine väga iseloomulikus uriinipotis.

Tikandina kaunistab Ellu sõba Kuusalu põlle tikandimuster, kus on nii lillemotiive, südameid, riste kui ka sõõre. Viimane sümboliseeri maad ning päikesest. Rist on seotud sümbolarvuga neli, mis osutab tulele, veele, maale ning õhule. Kaitsku need neli eluks vajalikku elementi meeste Tantsupeo 4 Venda loojaid ning tantsijaid. Hoidku meid kõiki kauni kandi kallistus Kuusalust.

Väginaiste pidupäeva sõbasse on kootud Hiiumaa ja Saaremaa vägilaste, Leigri ja Suure Tõllu, kaasade lood.

Tiiu ja Piret olid õed, kahe vägilase naised ning kahe Eesti suurema saare asukad. Need paarislood on kootud Ellu sallide Tiiu-Pireti pidupäeva sõbasse. Naiste üleviskeräti keskosa kaunistab Hiiumaa suurräti muster ning ääri ilustab Saaremaalt pärit päevateki mustrikiri. Sealt on pärit ka sõba toon.

Tiiu ja Piret olid mõlemad vägilassoost. Tiiu oli Hiiumaa vägilase Leigri naine. Küll oli Tiiu pisut noorem ning pisem oma sõsarast, aga Leigrile sellegipoolest väga meeltmööda. Sai ju Tiiu koduste toimetustega imehästi hakkama ning ka Hiiu sugu sai ohtralt pärijaid. Tiiu sünnitas Leigrile neli pojamürakat ja mitu tütart takkapihta.

Rohkema kondiga õde Piret oli Suure Tõllu kaasa. Nii nagu Tõll oli vägimees, oli Piret tõeline väginaine. Kasvu poolest olevat ta Tõllust vaid õige natuke maha jäänud ning jõudu jagus tal samuti. Saaremaa vägilase silm puhkas, kui oma naise puusi ja jalgu paitas, need olid nõnna laiad ning jämedad kui tammepakud. Nagu ühele sitkele saare naisele kohane, aitas väginaine meest ehituselgi. Teatakse lugu, kus kerisekivide kandmisel üks kivimürakas Pireti varbale kukkunud ning nuttis teine seal nõnda palju, et pisaratest tekkinud Naestesoo. See äpardus teda pikalt ei heidutanud ning Piret tõi ilmale suure ja rammu täis poja.

Kui tahes tugevad ja kanged need kaks väginaist polnud, oli nendeski peidus õrnem pool. Tiiu hellusest kasvas lasterikas pere ja hoolitsusest viljakad põllud ning alati saagist lookas õunaaed. Piret hoolitses Tõllu äraolekul kogu majatalituse eest ning mõistis küpsetada nii hääd leiba, mis lausa sulas suus.

Mõlema väginaise kodu oli armastust ja hoolivust täis. Ja ikka oodati pikisilmi oma kalleid kaasasid vägitegudelt koju sooja kolde ja hea toiduga.

Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätti ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas väärikas sõba käsivarrel riietusele pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskuseidki.