-
Mõõdud 145 x 200 cm 100% puuvill Põhja-Eesti tekk Põhja-Eestis said 19.sajandi esimesel poolel valitsevaks lillmustrid. Tundub imekspandav, kuivõrd kirev, mitmekesine ja rikas on väikesele Eesti territooriumile koondunud tikandikunst. Hea näide sellest on Põhja-Eesti sallil kasutatud Jõelähtme käistekiri, mille muster on omanäoline ja variantiderohke.Põhja-Eestis kanti sõba pikuti seljal rippuvana, kinnitades nurgad rinnale sõle või lõngaga.Sõba kandmise traditsioon püsis 19. sajandi alguseni.
-
Mõõdud 140 x 170 cm 100% puuvill Põhja-Eesti Põhja – Eestis püsis sõba kandmise traditsioon 19. sajandi alguseni. Sõba kanti pikuti seljal rippuvana, kinnitades nurgad rinnal sõle või lõngaga.Kooti palju ruudulise dekooriga tekke. Neid kooti kindlas koloriidis, näiteks valge ja sinine. Sinine värv kandis endas taevast ja mõtlemist. Kasutati ka drelltehnikat, mille kudumisel tekkis pinnale vastavalt niietusele ja tallamisele ruudukujuline muster.
-
70x200 Varrastel kootud kampsuneid ehk vatte (teisisõnu ka villsärke, soesärke) hakati Muhus kuduma 19. sajandi teisel poolel. Vatid olid nii eest nööbitavad kui ülepea käivad, nii lihtsama kui kaunima moega. Enamasti olid need tumedavärvilised, aga leidus ka valgeid. Kirjatud vatte valmistati hilisematel aegadel ning enim armastatud mustriks oli männamuster. Ka Ellu sallid on kudunud oma Muhu sallidesse männamustri, mille ajalugu olevat saanud alguse Tamse valla kandi oranži -musta värvilistest meestevattidest, mis on populaarsed tänini. Lisaks tuntud männamustritele iseloomustab vatte aukartustäratav mustritihedus. Neid meesteriideid kooti väga korralikult ja hoolega. Kõige uhkemad vatid kooti suure armastuse ajel – pruutidel oli kombeks valmistada antud rõivaeset oma peigmeestele, pulmadeks. Imetlust pälvib ka detailiderikkus. Meie esiemades vallandusid tõelised moedisaineri oskused. Vatte ilmestasid huvitavaid detailid küll kaelustel, taskuklappidel ja varrukasuudel. Üks väga nutikaks peensus asub vati seljaosas millel on lausa oma nimi – vati nipp. Antud nimetus tuleneb maainimese argipäevast, kanal on teatavasti just taolise kolmnurkse kujuga taguosa – kana nipp. Selline raskust andev lisadetail, nn nipp, kooti vati seljatüki alaserva, aidates rõival kummardumisel vöö vahel püsida ja selja soojas hoida. Kõik mainitud lood kinnitavad Muhu saare käsitöö rikkusest, mida peetakse Eesti rahvakunstis üheks kirkamaks ja mustriküllasemaks. Hoidkem meie mustreid, kandkem meie mustreid. Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.
-
Mõõdud 140 x 225 cm 100% puuvill Lääne-Eesti saarte tekk Pöide sõba lugu pärineb Eesti suurima saare - Saaremaa idaküljest, kus veel 20. sajandi algulgi igapäevaselt rahvarõivaid kanti. Pöide sõba on saanud oma mustri 18.-19. sajandi kirivööst ehk korjatud kirjaga vööst. Vöö valmistamiseks sätiti valmis vöökudumise postile villane ja linane lõim, mis oli täpselt nii pikk kui vöö tulema pidi. Antud ettevalmistust hüüti vöö käärimiseks. Koeks kasutati valdavalt valgeks pleegitatud linast lõnga. Muster oli enamasti geomeetriline, mis tekkis erivärviliste villaste lõngade kokku korjamisel ja mustriks põimisel, mida tunnemegi kirivööna. Vöö kudumise oskus, nagu selle kandminegi, oli laialt levinud. Kirivöö pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha ja pidi hoidma seelikut ning särki. Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. Vöö ots pisteti vöökordade alla. Saaremaa vöö eripäraks oli tume koloriit. Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid. Ida-Saaremaa kihelkondade rahvarõivad püüdsid pilku pigem oma lihtsa ja väljapeetud tegumoega. Väärikat ning omanäolist stiili hoiti valdavalt geomeetriliste ornamentide ja valgete toonidega. Seetõttu on Ellu sallide Pöide sõbagi soliidselt hele, mis on omakorda iseloomulik ka kirivöö koelõngade traditsioonilisele värvigammale. Pöide sõba oma helge tooni ja kirivööst stiliseeritud mustriga kannab nüüd edasi saarerahva lugu.
-
70x200, 100% puuvill
Väginaiste pidupäeva sõbasse on kootud Hiiumaa ja Saaremaa vägilaste, Leigri ja Suure Tõllu, kaasade lood.
Tiiu ja Piret olid õed, kahe vägilase naised ning kahe Eesti suurema saare asukad. Need paarislood on kootud Ellu sallide Tiiu-Pireti pidupäeva sõbasse. Naiste üleviskeräti keskosa kaunistab Hiiumaa suurräti muster ning ääri ilustab Saaremaalt pärit päevateki mustrikiri. Sealt on pärit ka sõba toon.
Tiiu ja Piret olid mõlemad vägilassoost. Tiiu oli Hiiumaa vägilase Leigri naine. Küll oli Tiiu pisut noorem ning pisem oma sõsarast, aga Leigrile sellegipoolest väga meeltmööda. Sai ju Tiiu koduste toimetustega imehästi hakkama ning ka Hiiu sugu sai ohtralt pärijaid. Tiiu sünnitas Leigrile neli pojamürakat ja mitu tütart takkapihta.
Rohkema kondiga õde Piret oli Suure Tõllu kaasa. Nii nagu Tõll oli vägimees, oli Piret tõeline väginaine. Kasvu poolest olevat ta Tõllust vaid õige natuke maha jäänud ning jõudu jagus tal samuti. Saaremaa vägilase silm puhkas, kui oma naise puusi ja jalgu paitas, need olid nõnna laiad ning jämedad kui tammepakud. Nagu ühele sitkele saare naisele kohane, aitas väginaine meest ehituselgi. Teatakse lugu, kus kerisekivide kandmisel üks kivimürakas Pireti varbale kukkunud ning nuttis teine seal nõnda palju, et pisaratest tekkinud Naestesoo. See äpardus teda pikalt ei heidutanud ning Piret tõi ilmale suure ja rammu täis poja.
Kui tahes tugevad ja kanged need kaks väginaist polnud, oli nendeski peidus õrnem pool. Tiiu hellusest kasvas lasterikas pere ja hoolitsusest viljakad põllud ning alati saagist lookas õunaaed. Piret hoolitses Tõllu äraolekul kogu majatalituse eest ning mõistis küpsetada nii hääd leiba, mis lausa sulas suus.
Mõlema väginaise kodu oli armastust ja hoolivust täis. Ja ikka oodati pikisilmi oma kalleid kaasasid vägitegudelt koju sooja kolde ja hea toiduga.
Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätti ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas väärikas sõba käsivarrel riietusele pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskuseidki.
-
140x200, 100% puuvill
Väginaiste pidupäeva sõbasse on kootud Hiiumaa ja Saaremaa vägilaste, Leigri ja Suure Tõllu, kaasade lood.
Tiiu ja Piret olid õed, kahe vägilase naised ning kahe Eesti suurema saare asukad. Need paarislood on kootud Ellu sallide Tiiu-Pireti pidupäeva sõbasse. Naiste üleviskeräti keskosa kaunistab Hiiumaa suurräti muster ning ääri ilustab Saaremaalt pärit päevateki mustrikiri. Sealt on pärit ka sõba toon.
Tiiu ja Piret olid mõlemad vägilassoost. Tiiu oli Hiiumaa vägilase Leigri naine. Küll oli Tiiu pisut noorem ning pisem oma sõsarast, aga Leigrile sellegipoolest väga meeltmööda. Sai ju Tiiu koduste toimetustega imehästi hakkama ning ka Hiiu sugu sai ohtralt pärijaid. Tiiu sünnitas Leigrile neli pojamürakat ja mitu tütart takkapihta.
Rohkema kondiga õde Piret oli Suure Tõllu kaasa. Nii nagu Tõll oli vägimees, oli Piret tõeline väginaine. Kasvu poolest olevat ta Tõllust vaid õige natuke maha jäänud ning jõudu jagus tal samuti. Saaremaa vägilase silm puhkas, kui oma naise puusi ja jalgu paitas, need olid nõnna laiad ning jämedad kui tammepakud. Nagu ühele sitkele saare naisele kohane, aitas väginaine meest ehituselgi. Teatakse lugu, kus kerisekivide kandmisel üks kivimürakas Pireti varbale kukkunud ning nuttis teine seal nõnda palju, et pisaratest tekkinud Naestesoo. See äpardus teda pikalt ei heidutanud ning Piret tõi ilmale suure ja rammu täis poja.
Kui tahes tugevad ja kanged need kaks väginaist polnud, oli nendeski peidus õrnem pool. Tiiu hellusest kasvas lasterikas pere ja hoolitsusest viljakad põllud ning alati saagist lookas õunaaed. Piret hoolitses Tõllu äraolekul kogu majatalituse eest ning mõistis küpsetada nii hääd leiba, mis lausa sulas suus.
Mõlema väginaise kodu oli armastust ja hoolivust täis. Ja ikka oodati pikisilmi oma kalleid kaasasid vägitegudelt koju sooja kolde ja hea toiduga.
Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätti ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas väärikas sõba käsivarrel riietusele pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskuseidki.
-
Mõõdud 70 x 200 cm 100% puuvill, hall Lääne-Eesti saartre sall Varrastel kootud kampsuneid ehk vatte (teisisõnu ka villsärke, soesärke) hakati Muhus kuduma 19. sajandi teisel poolel. Vatid olid nii eest nööbitavad kui ülepea käivad, nii lihtsama kui kaunima moega. Enamasti olid need tumedavärvilised, aga leidus ka valgeid. Kirjatud vatte valmistati hilisematel aegadel ning enim armastatud mustriks oli männamuster. Ka Ellu sallid on kudunud oma Muhu sallidesse männamustri, mille ajalugu olevat saanud alguse Tamse valla kandi oranži -musta värvilistest meestevattidest, mis on populaarsed tänini. Lisaks tuntud männamustritele iseloomustab vatte aukartustäratav mustritihedus. Neid meesteriideid kooti väga korralikult ja hoolega. Kõige uhkemad vatid kooti suure armastuse ajel - pruutidel oli kombeks valmistada antud rõivaeset oma peigmeestele, pulmadeks. Imetlust pälvib ka detailiderikkus. Meie esiemades vallandusid tõelised moedisaineri oskused. Vatte ilmestasid huvitavaid detailid küll kaelustel, taskuklappidel ja varrukasuudel. Üks väga nutikaks peensus asub vati seljaosas millel on lausa oma nimi – vati nipp. Antud nimetus tuleneb maainimese argipäevast, kanal on teatavasti just taolise kolmnurkse kujuga taguosa – kana nipp. Selline raskust andev lisadetail, nn nipp, kooti vati seljatüki alaserva, aidates rõival kummardumisel vöö vahel püsida ja selja soojas hoida. Kõik mainitud lood kinnitavad Muhu saare käsitöö rikkusest, mida peetakse Eesti rahvakunstis üheks kirkamaks ja mustriküllasemaks. Hoidkem meie mustreid, kandkem meie mustreid. Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.
-
Lääne-Eesti saarte sall Saaremaa/Karja tanutikand Suurus 70x200 100%puuvill
Vaadates Eesti eri piirkondade tikandeid, kerkivad esile Saaremaa rahvuslikud tikandid. Saaremaa sõba kaunistab Karja tanutikand oma kaunite detailidega ning õhulisusega.
Saaremaa tikandit võib ornamendi järgi jagada kahte rühma: esiteks särkide, lahtkraede ja põllede tikandid ning teiseks tanutikandid. Tanud ehk naiste peakatted olid üle kogu Saaremaa väga rikkalikud – sarnase põhilõikega, kuid ometi täiesti erineva väljanägemisega. Ida-Saaremaa tanudel olid erinevad nimetused: Jaanis ja Pöidel sarviktanu, sarvedega tanu, ja Valjalas kongtanu, korvtanu. Karja kihelkonna naist võis näha kandmas nukkidega tanu ehk harjakas tanu, mis on eestvaates trapetsikujuline ja tehtud pappalusele tõmmatud valgest riidest. Karja tanu oli üks väiksemaid, kirjapinna kõrgusega ainult 7–8 cm. Kui vanem tikand oli ühevärviline – mustjassinine või valge –, siis 19. sajandi keskpaigas hakati tikandile lisama rohkem värve: punast, rohelist ja eri tooni siniseid, millest enim tumesinist. Punane toon, mis kätkeb endas suurt kaitsemaagiat, sai kootud ka Ellu sallide Karja tanutikandi mustriga sõbasse. Villase lõngaga ristpistes tikandile lisati vasklitreid ja kardniiti, muster ümbritseti tumeda joonega ning tanu ääristati alt kitsa niplispistega. Tanu seoti siidpaelaga kurgu alt kinni, juuksed seati patsi ja kaunistuseks põimiti neisse veel punaseid linte. Karjas lisati tanule või mütsile ka pearätt, mis oli täiendav peakate kaitseks vihma, tuule, tolmu, aga ka päikese pleegitavate kiirte eest.
Abielunaise pea pidi kombekohaselt olema alati kaetud. Suvel võisid tüdrukud olla paljapäi, kuid kirikusse minnes ehiti end peapaelaga. Üheks ehtimisviisiks oli ka sõba kandmine.
Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätti ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas väärikas sõba käsivarrel riietusele pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust, mistõttu hoiti neid hoolsalt ja pärandati põlvest põlve edasi nagu sõbakudumise oskuseidki.
-
Lääne-Eesti saarte sall Suurus 140x200 100%puuvill, hall/must Lääne-Eesti saarte sall Hiiumaa meretekk Salli tutvustav intervjuu: https://dl.dropbox.com/s/yzh2bj2f22x063j/HiiuSallidRaadio.mp4?dl=0 Ellu sallidel sündis uus meretekk, mis on loodud Hiiumaa meremeeste ja 2016. aastal tähistatava merekultuuriaasta auks. Rannaäärsete rahvaste merekultuur peegeldub kultuuripärandis, mis hõlmab endas nii eluviisi, müüte kui ka traditsioone. Merekultuur on aardekirst paljudest kultuuritahkudest, millele lisavad värve ja toone meremeeste jutustatud lood, mis igat põlve rikastama jäävad. Ja nii on meieni jõudnud üks lugudest, mis räägib Hiiumaast, mis asustati merdmööda tulijate poolt. Saare esimesteks elanikeks olid meresõitjad mitme ilmakaare poolt. Millal neist vapratest ja julgetest randujatest nime ja südame poolest hiidlased said, pole kindlalt teada. Küll aga teame, et nende järglased valmistasid 1848. aastal hiidlastest meremeeste uhkuse - parklaeva “Hioma”, mis oli esimene Eesti laev, mis purjetas ümber tuultest ja jäämägedest ohtliku ja kuulsa Hoorni neeme. Müütide kohaselt saavat kõik meremehed, kes selle teekonna vapralt läbi purjetavad, kuldse kõrvarõnga kõrva. Tol samal 19. sajandil kasvas kiiresti kohalike laevaehitajate ja laevaomanike arv. Paljusid hiidlasi, kes toona puulaevu ehitasid või meresid kündsid, tuntakse ja meenutatakse siiani. Eesti mereajalukku on jäädvustanud oma uhked teod ja nimed Gustav Teng, Mihkel Jaago, Gustav Oengo, Joonas Koolmeister, Pavel Pihel, Gustav Sergo ja paljud teised Hiiumaa mehed. Sellest, kuidas meri on olnud rannarahvale leivaandjaks ja eluvõtjaks, on nii raamatuid kirjutatud kui muusikat loodud. Hiidlaste endi kirjanik, Jausa kandi meremeeste suguvõsast pärit Herman Sergo (1911 - 1989 ) on üks nendest, kes on eestlaste hulgas tuntud mereainelistesse raamatutesse elutruud lood kirja pannud. Ja Ellu sallgi on hiidlaste mereelust sündinud. Ellu sallide meretekk kõneleb lugudest, mis viitavad kaudselt isegi muistsetele viikingitele. Kas Hiiumaad on puudutanud kuulsad viikingid naaberkallastelt, ei julgeta täpselt kinnitada. Küll annab siinse rahva sidemetest märku põhjamaalastega loomanahka meenutava riidest rüi ehk mereteki kasutamine. Mida vähemaks jäi kaugeid mereretki, seda õhemaks muutusid tekid. Ometi oli rüil kaua aega kindel koht Hiiumaa pruutide kaasavarakirstus. Hiljem oli rüi eeskujuks koduskootud villasele meretekile ehk sõbale. Rüi pind oli kaetud narmastega,, mille eesmärgiks oli anda merel seilajale ohkem sooja. Hilisemate meretekkide ilustamiseks kasutati ruute, mille suurus oli Hiiu eri paigus erinev. Ellu sallide meretekki katavad nii väiksemad kui suuremad ruudud, pidades meeles igat Hiiuma kaunist kanti. Legendid räägivad, et Hiiumaa mereteki omapäraks oli tasku, kuhu sai külmaga oma jalad sooja panna. Kõik need lood ja mitmed teisedki on kootud Ellu sallide meretekki Hiiumaa Muuseumi teadusdirektori Helgi Põllo ja Hiiumaa traditsioonide elustaja Heli Handorfi mõtetega ja kaasabil. Mereteki keskosa on kaetud suuremate ja äär kitsamate ruutudega. Sõba toon sai inspiratsiooni Hiiumaa Muuseumi tekstiilikogust, kus võib näha nii hallikaid, mustjaid, lambapruune kui ka sinist tooni tekke ja suurrätte. Kuna tekkide kudumine nõudis palju aega ja vilumust, peeti neid hinnalisteks ning kasutati uhkusega perefotode tausta kaunistusena. Hiiumaa käsitöö peidab endas alati väikest vimkat, mis tõestab hiidlaste head huumorimeelt. Ellu sallide mereteki vimkaks on laeva rooliratas, mille loojaks võib pidada üht Hiiumaa nobedat naist Kõrgessaarest Pihla külast, kes oma mereteki just rooliratast meenutava tikandiga terveks paikas. Las see sümbol tüürib inimesi ikka ja alati nii elus kui merel õigesse sadamasse.
-
Mõõdud 70 x 180 cm 70% puuvill, 30%lina Lõuna-Eesti Põltsamaal kanti veel 19.sajandil piklikke villaseid õlakatteid. Valget õlakatet kaunistati vanade arhailiste kaunistusvõtetega ja kirjadega, mis olid väga tähenduslikud. Lõuna - Eesti sall on inspireeritud Põltsamaa särgi õlalapist, kus kiri on üles ehitatud diagonaalselt asetatud risti ja nelinurga kujundina, mis on üks vanemaid kompositsiooni printsiipe. Lõuna- Eestile on iseloomulik 18.sajandi lõpust iseloomulik geomeetriline tikand, milleks kasutati tihti valget linast lõnga. Jõgevamaal oli sõbal pulmakommetes oma osa. Nimelt, kui pruut peigmehe koju toodi, sidus ämm talle sõba ümber pea, kattes ka silmad.
-
Mõõdud 70 x 200 cm 100% puuvill, roheline/must Lõuna-Eesti sall Kambja sõba Kambja sõba on loodud 2016 aasta Naiste Tantsupeo “MeheLugu” auks. II Eesti Naiste Tantsupidu jutustab loo naisest mehe silmade läbi. See on lugu nii rõõmuhetkedest kui argipäevadest. Kandku Kambja sõba oma armsa ja naiseliku iluga veelgi rohkem armastust ja hoolt meie naiste ja meeste südametesse. Naiste Tantsupeo sõba on saanud inspiratsiooni Kambja tanulindist. Külluslike mustritega kaunistatud siidpaelad olid justkui krooniks ilusatele tanudele. Tanulint kinnitati kuklapalistuse keskkohta ja nõnda vabalt rippudes kaunistasid lehvides igat kandjat. Tanu ise oli kuni 19. sajandini nii mõneski Eesti piirkonnas abielunaistele kohustuslik rõivaese, see oli abielunaise tunnus, justkui sümboliseeris mehe ja naise liitu -kirge ja armastust. Enamasti olid tanud valmistatud valgest linasest riidest, mida kaunistati pitsi ja lintidega. Hiljem hakati tanusid ehtima siidlõngaga tikitud värvilise lillkirjaga. Kihelkonniti olid kaunistamisviisid erinevad. Oli piirkondi kus olid au sees eriilmeliste lillkirjadega kaunistatud tanud, teistes ilmestasid naisi ümarapõhjalised pottmütsid ja hobusekabjakujulised kabimütsid. Omapäraga paistsid silma Lääne-Eesti saarte naiste peakatted – neid kinnitati pähe lõua alt mähitavad linikuga. Vallalistel tüdrukutel oli kombeks kanda rätikuid ja kui õite aeg käes, ilustati end lillepärgadega. Tanule andis soovitud kuju meie esiemade uhked juuksed. Naised keerasid kiharad palmikutesse ja sättisid need ümber pea. Aeg-ajalt lisati juustele ka linadest tehtud punutisi, et tulemus uhkem jääks. Oli ka piirkondi, kus tanu all lehvisid üksteise võidu nii valla jäetud juuksed kui tanulindid. Nagu enamik Eesti rahvusmustreid on saanud inspiratsiooni meie loodusest nii on ka kahevärviline Kambja sõba saanud oma väljanägemise emakeselt maalt – rohelistest taimedest ja mustast mullast. Sõba muster pärineb aga ühelt Kambja tanupaela tikandist, mis jäi silma oma armsuse ja naiselikkusega. Olgu siidpaela lillemotiividega kaunistatud Kambja sõba heade tunnete ja mõtete hoidjaks ja sillaks naistele ja meestele. Õlakatete kandmise traditsioon ulatub kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.
-
70x200 100% puuvill Lõuna-Eesti sall Karksi sõba Lõuna-Eesti sõba sündis laulu- ja tantsupeo juubeliaastaks “Minu arm“. Eesti laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu 1869. aastal Tartus. Ellu sallide Karksi sõba tantsib ning laulab samuti sealse kandi, Lõuna-Eesti rütmides, Karksi puusapõlle mustrites. Sõnapaarist „Minu arm“ moodustub üks kena ringkäik, aja ringlemine ja traditsioonid, mis loodetavasti kestavad lõpmatuseni ning mis liidavad meid ühte. Sõbasse on needsinased lood kootud iidsete sõõridena. Täiuslikkusest ja harmooniast pajatavad 12 suurt sõõri, ühtekuuluvust tähistavad neli väikest ristisõõri. Salli otstes heidavad valgust ning elu rõngasristid. Ringe ja sõõre ühendavad elupuumotiivid, tuues viljakust ning põlvede jätkumist. Lisaks õitseb sõbal lillede kuningannaks nimetatud roos. See õieke tähistab pühendumist. Ammuste aegadel kandis lille õielehtede arv erinevaid tähendusi. Viieleheline õienupp sümboliseerib vaikimist, kuueleheline ühtsust, tasakaalu ning õnne, seitsmeleheline pühadust, aga kaheksaleheline taassündi. Sõba sisse kootud õrnu ja sügavaid tundeid kaitseb kolmnurkade kombinatsioon, mis lookleb salli servades. Rahvapärase nimetuse järgi on see maokiri. Ääristava motiivina oli nn ussikiri viljakuse ja õnne võrdkuju ning tähendas manala valvurit ja kodukaitsjat. Laulu- ja tantsupeo ning Lõuna-Eesti kommetega käivad ühte jalga ka Ellu sallide värvitoonid. Põhigammaks on rahvapeo üks unnusvärv- mahe beež ja Lõuna-Eestile omane valge. Valevad õlakatted olid seal kandis kasutusel juba muistsetel aegadel ning kootud eriti rikkalikult arhailiste kaunistusvõtete ning tähenduslike kirjadega. Karksi sõba räägib sama mustrikeelt. Lõuna-Eestiga, laulupeoga, Karksi sõbaga ning Eesti naiste pärandiga on seotud veel üks lugu ning suurkuju. Selleks on luuletaja Lydia Koidula, kelle sulest sai alguse XXVII laulu- ja XX tantsupeo juhtmõte “Minu arm“. “Mu isamaa on minu arm” on poetessi ajatu hümn isamaa-armastusele. Ajatus ning armastus on kootud ka meie esiemade mustritesse. Need sõnad puudutavad meid kõiki.
+ Näita rohkem
